Erki Kasemetsa hullud päevad kunstihoones

Erki Kasemets ootab inimesi appi oma ülekäte kasvanud kunsti viljelema. Väga ootab. Panus ei pea olema suur.

••Täna läheb lahti sinu isikunäitus „Hullud päevad”. Mida hullu seal näha saab? Kas midagi antakse poolmuidu ära?

Asi on hulluks läinud ja üle pea kasvanud. Minu kunstitegemine nimelt. Ja seda juba puht vormiliselt, kuna teoseid moodustavate osakeste arv, millest näitus koosneb, ulatub kümnetesse tuhandetesse. Näituse kestel suureneb see veelgi. Teiseks, kõik need osakesed ükshaaval võetuna on igapäevast tuttavad, kuid hulgakesi enam nii väga mitte. Väikestest harjumuspärastest asjadest moodustuvad suured ja tundmatud. Näituse keskse töö valmimiseks on kulunud veerandsada aastat ja see koosneb liitristest joogipakenditest. Esimesest, üksikust ülevärvitud papist piimapakist on nüüdseks saanud märkamatu täpike ühes hiigelsuures ja teistsuguses pildis. See pilt ongi midagi uut ja hirmutavat. Palju väikeseid ja lihtsaid normaalsusi võib koos tekitada üsna hullu tunde.

••Näitusega koos on ilmavalgust näinud ka ajalehe Kasemetsa Hääl esimene number. Sealt leiame ühe üleskutse Eesti rahvale ja see on esitatud üsna „Teeme ära!” talgute vaimus. Kas ootad rahvast appi oma ülekäte kasvanud kunsti viljelema?

Vägagi ootan. Kusjuures panused ei pea olema suured ja mägesid ei pea liigutama. Laeni ulatuvad seinakuhilad on juba moodustatud kümmekonna inimese ühistööna, mis algas möödunud aastal. Ootus külastajale peitub eelkõige osalemisfaktis kui sellises, väikeses, kuid kindlasti mitte nähtamatus liigutuses. Näiteks vaid ühe tabloopunkti muutmise tulemus võib kohe, sõltuvalt silmanägemisest, olla nähtav saja meetri taha. Ilma igasugu vigurita.