KMA endine peadirektor

„Kahe passi poliitika” toimib mitmetes Euroopa Liidu riikides nagu Prantsusmaa, Soome või Rootsi, kuid mitte Saksamaal, Norras, Hollandis ega Eestis.

Sünnijärgset topeltkodakondsust peaks lubama

Pooldan liberaalsemat lähenemist. Eestile on ju parem, kui meil on maailmas rohkem sõpru ja neid inimesi, kes tunnevad Eestiga hingelist sidet.

Kui põhiseadus ütleb, et sünnijärgset kodakondsust pole võimalik ära võtta, siis pole mõistlik teha reegleid, mis sätestavad, et Eesti kodakondsusest tuleb ühel hetkel siiski loobuda.

Teatud määral mõistetav murelik suhtumine topeltkodakondsusesse meie suurele idanaabrile mõeldes ei pruugiks siiski häirida meie elu normaalsete reeglite järgi korraldamist.

Seni ei ole pretsedenti, kus inimene väidab, et kodakondsusseadus on põhiseadusega vastuolus ja seega pole ta seda täitnud ja loobunud Eesti kodakondsusest. Mulle tundub, et need inimesed, kellel on sünnipäraselt kaks kodakondsust, elavad rahulikult kahe passiga. Eesti riik ei võta nendega midagi ette. Valdav osa sünnipärase Eesti kodakondsusega topeltkodakondsusega inimesi lihtsalt ei täida kodakondsusseadust, vaid nad lähtuvad põhiseadusest. Ja las teevad nii, sest tegelikult on see Eestile kasulik.

Rein Taagepera

TÜ professor

Hõlmamise küsimus

Üldine tendents maailmas on see, et topeltkodakondsusest ega isegi mitte kolmekordsest kodakondsusest ei tee riigid enam mingit küsimust.

Väikeriikidel võib siiski tekkida raskusi, kui suur osa nende kodanikest on samal ajal teise riigi kodanikud, sest siis ollakse juba mõnes mõttes tolle teise riigi osa.

Eesti võiks vabalt lubada topeltkodakondsust teiste euroliidu riikidega. Vaevalt hakkaks väga suur hulk Eesti kodanikke võtma Soome või Saksa kodakondsust või vastupidi. Teiseks võiks kaaluda topeltkodakondsust segakodakondse pere lastele väljaspool Euroopa Liitu. Kas neid oleks nii palju, et nad üldpilti mõjutaksid? Kui veerand eestlastest oleks abielus hiinlastega, siis oleks Eesti olukord imelik niikuinii, laste kodakondsusest hoolimata.

Laiem küsimus on, kas tahame pooleldi meie omi hõlmata või ära tõugata. Teisisõnu, kas segunevas maailmas tahame olla kasvav või kahanev rahvas?

Vootele Hansen

inimõiguste instituudi juht

Praegu on selleks vara

Mina ei kiirustaks otsusega, kas lubada Eesti kodanikel olla samal ajal mõne muu riigi kodanik. Vajaduse korral ootaks paar inimpõlve, siis on näha selle otsuse tagajärjed nendele väikeriikidele, kes on lubanud oma kodanikel olla ka teise riigi kodanik.

Miks ma ootaksin? Õigust olla korraga mitme riigi kodanik ei saa tagasi võtta.

Miks panna inimene olukorda, kus tal tekib lojaalsuse konflikt? Oletame, et tegu on mõne küsimuse eksperdiga ja neid on Eestis vähe. Meie riik peab läbirääkimisi teise riigiga, olgu või Euroopa Liidu liikmesriigiga, ja küsib eksperdi arvamust. Kummale riigile peab siis inimene olema lojaalne?

Sama küsimus riigikaitse kohustuse kohta. Kui inimene veedab mõlemas riigis ligikaudu sama palju päevi aastas, siis millise riigi resident ta on ja kuhu maksab makse? Tavaline on, et inimene kannab kohustused suurema riigi ees ja omab õigusi väiksemas, kui ta on mitme riigi kodanik.



VASTUOLU

Kehtiv kodakondsusseadus sätestab, et Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsusega. Isik, kes omandab sünniga mõne muu riigi kodakondsuse, peab 18-aastaseks saamisel kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest.

Põhiseadus sätestab, et kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust.

Topeltkodakondsus on Euroopas lubatud näiteks Soomes, Rootsis ja Prantsusmaal.