Immigrandi hüppe­laud Taani Ibizale

Eestist pärit venelase eneseleidmine Euroopas sünnib Taani põgenikelaagris, seltsiliseks müstiline mees Indiast.

Andrei Ivanovi romaan „Hanumani teekond Lollandile” on esmajoones huvitav kui kultuurilise identifitseerimise katse. Eestimaalt pärit vene juurtega inimene kirjeldab enda ümber keerlevat inimkonda ja ennast selles, vürtsitades kõike heatahtliku, aga armutu irooniaga. Armutus seisneb venelikus fatalismis – vaimsest või materiaalsest viletsusest väljapääsu ei paista kusagilt.

Ehrenburgi mõju

Romaani minategelase kõrval on teosel ilmselge peategelane, Indiast pärit üleharitud härrasmees, kes kannab „Ramayana” eepose tegelaselt saadud nime Hanuman. Kui Hanuman oma tulevikufantaasiates toob sisse Ladina-Ameerika teema ja mõtleb endale välja vastavaid nimesid, pakub romaani minategelane talle nime „Jurenito”, mille peale haritud indialane vastab, et sellist nime pole olemas.

Mis on jumalast õige tähelepanek, kuid samal ajal peitub Jurenito nimes võti Ivanovi romaani mõistmiseks. Nimelt võib Andrei Ivanovi teost vaadata kui Ilja Ehrenburgi kuulsa „Julio Jurenito” postmodernistlikku tõmmist, uusversiooni, mis rullub oma tegevustikuga lahti tänapäeva Euroopa südames. Julio Jurenito, inimhinge katalüsaatori asemel kerkib samasse rolli tõmmu nahaga intelligentne Hanuman, kes on samuti salapärase minevikuga ja ambitsioonikas. Millised on tema ambitsioonid, päriselt ei selgu, kuid igal juhul on need seotud Ameerika Ühendriikidega. Hüppelauaks on Taani, kus Hanuman romaani ajal viibib. Või siis püüdleb Hanuman vähemalt puhkuseparadiisi Lollandisse, Taani Ibizale, kus tema sõnul „poolpaljad tüdrukud siuglevad basseinides kui viigrid…” ja „ecstasy kukub suhu nagu meteoorid ookeani lõugade vahele”.