Anti Selart: meie soov pole olnud müüte murda

„Eesti ajaloo” teine köide pole püüdnud otsida minevikust sensatsiooni, vaid räägib elust nii, nagu see keskajal käis.

••Millal oli selge, et senine lähenemine Eesti keskajale jääb uutele uurimistulemustele jalgu? Et tulekski rääkida tollasest mitmerahvuselisest seisusteühiskonnast?

Elukutselistele ajaloolastele on see kogu aeg omal moel selge olnud, küsimus on pigem selles, millist aspekti aine esituses rõhutada. Selles mõttes ei saa senine lähenemine kuidagi „jääda jalgu”, sest eks lähenemine ju arenebki. Et keskaegsel Liivimaal oli etniline kuuluvus laias laastus ühtlasi õigusliku seisundi ja/või sotsiaalse staatuse märk, on tõepoolest siinse regiooni üks eripära, kuigi Euroopas kaugeltki mitte päris ainulaadne. Ja ikkagi, iga regiooni ajalugu on millegi poolest ka ainukordne. Pigem võib öelda, et Nõukogude perioodi piirangud uurimistööle ja iseseisvusajal jätkunud vahendite nappus – üldjuhul jätkub meie ajaloolaskonnal jaksu teha ühel teemal vaid üks raamat korraga – on osa lugevat publikut väitluse mõistmisest ja nautimisest võõrutanud.

••Ka mujal Euroopas võttis koloniseeriv rahvas koloniseeritavalt mõned seisused üle. Kuidas meil toimunu Euroopa üldkogemusse sobitub?

Üldist konteksti on õnnestunult avanud näiteks briti ajaloolane Robert Bartlett ka eesti keeles ilmunud raamatus „Euroopa sünd”. Tema üks keskseid teese on, et keskaegne kolonisatsioon ei viinud mitte emamaast sõltuvate, vaid neid kopeerivate territooriumide või ühiskondade tekkeni. Seega ei tohiks keskaegse kolonisatsiooni ja uusaegse koloniaalriikide loomise vahel kergekäelisi paralleele tõmmata. Teine ettevaatuse koht on kujutelm, nagu oleks Eesti maa ja rahva saatus alatiseks otsustatud paari-kolmekümne aasta jooksul 13. sajandil. Läänemere idakallas polnud enne vallutust isoleeritud ei lääne- ega idapoolsest maailmast. Erinevaid arenguvõimalusi oli kahtlemata ka edaspidi. Võib võrrelda näiteks Preisimaaga, mille ristisõdijad ja Saksa ordu samuti 13. sajandil vallutasid. Muinaspreisi ülikkond säilitas Liivimaaga võrreldes selgemini oma positsiooni ühiskonnas. Uusajal aga germaniseerusid preislased täielikult ja nende keel hääbus, 20. sajandil pidid maalt lahkuma ka nende saksastunud järeltulijad.