Anti Selart: meie soov pole olnud müüte murda

••Millal oli selge, et senine lähenemine Eesti keskajale jääb uutele uurimistulemustele jalgu? Et tulekski rääkida tollasest mitmerahvuselisest seisusteühiskonnast?
Elukutselistele ajaloolastele on see kogu aeg omal moel selge olnud, küsimus on pigem selles, millist aspekti aine esituses rõhutada. Selles mõttes ei saa senine lähenemine kuidagi „jääda jalgu”, sest eks lähenemine ju arenebki. Et keskaegsel Liivimaal oli etniline kuuluvus laias laastus ühtlasi õigusliku seisundi ja/või sotsiaalse staatuse märk, on tõepoolest siinse regiooni üks eripära, kuigi Euroopas kaugeltki mitte päris ainulaadne. Ja ikkagi, iga regiooni ajalugu on millegi poolest ka ainukordne. Pigem võib öelda, et Nõukogude perioodi piirangud uurimistööle ja iseseisvusajal jätkunud vahendite nappus – üldjuhul jätkub meie ajaloolaskonnal jaksu teha ühel teemal vaid üks raamat korraga – on osa lugevat publikut väitluse mõistmisest ja nautimisest võõrutanud.
••Ka mujal Euroopas võttis koloniseeriv rahvas koloniseeritavalt mõned seisused üle. Kuidas meil toimunu Euroopa üldkogemusse sobitub?