Peter Singer: Eetika ja põllumajandus
Kas rikkad riigid – või sealt pärit investorid – peaksid arengumaades põllumajandusmaad kokku ostma? Selline küsimus püstitati raportis „Hargmaised maatehingud”, mille on koostanud Euroopa uurimisasutuste ja valitsusväliste ühenduste konsortsium.
Raport näitab, et 2000. aastast alates on investorid või rikaste ja arenenud maade riigiasutused ostnud vaesematest arengumaadest 83 miljonit hektarit maad. See moodustab 1,7% maailma põllumajandusmaast.
Enamik neid oste on tehtud Aafrikas ja kaks kolmandikku maades, kus nälg on laialdane ja asutused, mis peaksid tegelema maaomandi korraldamisega, nõrgad. Ainuüksi Aafrikas tehtud põllumajandusmaade ostud annaksid kokku Kenya-suuruse maa-ala.
Maa metsa all
On väidetud, et välisinvestorid ostavad maad, mis on olnud kasutamata, ja suurendavad seda tootmisse tuues toidu üldist kättesaadavust. Kuid raport leidis, et asi pole nii: ligikaudu 45% oste puudutas olemasolevaid põllumajandusmaid ja peaaegu kolmandik ostetud maad oli metsa all, mis viitab, et selle arendamine võib ohustada bioloogilist mitmekesisust.
Tegemist on nii era- kui ka avalike investeeringutega (näiteks riigile kuuluvate asutuste kaudu) ja need pärinevad kolmest eri riikidegrupist: areneva majandusega riigid nagu Hiina, India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika, Malaisia ja Lõuna-Korea, naftarikkad laheriigid ja jõukad arenenud maad nagu Ameerika Ühendriigid ja Euroopa. Keskmiselt on investeeringute päritolumaal per capita sissetulek neli korda suurem kui sihtmaades.
Enamiku investeeringute siht on toota toitu või muud saaki ja eksportida seda riikidesse, kust pärit raha eest maa on ostetud, sest rikkamad riigid maksavad toodangu eest rohkem. Rohkem kui 40% selliseid projekte on mõeldud selleks, et eksportida toitu investeeringu päritolumaale.
Oxfam International nimetab mõningaid selliseid tehinguid maadehaaramiseks. Tema raport „Meie maa, meie elud” osutab, et alates 2008. aastast on Maailmapanga projektidest puudutatud kogukonnad esitanud 21 vormikohast kaebust, et nende maakasutusõigust on rikutud. Oxfam on kutsunud Maailmapanka külmutama maaostudesse tehtavaid investeeringuid vähemalt seniks, kuni kehtestatakse standardid, mis tagavad, et kohalikke inimesi teavitatakse neist ette ja neile jäetakse võimalus keelduda. Oxfam soovib, et pank kindlustaks, et tehingud ei õõnestaks kohalikku ega rahvuslikku toidujulgeolekut.
Maailmapank on möönnud, et maade omandamise puhul on olnud kuritarvitusi, eriti arengumaades, kus valitsemistase on madal, ja kinnitanud, et toetab läbipaistvamat ja kaasavamat osalust. Samal ajal on ta osutanud vajadusele suurendada toidutootmist, et toita veel kaht miljardit inimest, kes peaksid 2050. aastal maailmas elama, ja kinnitanud, et arengumaade põllumajandusse on vaja teha rohkem investeeringuid.
Maa ja neerud
Võib ju küsida, kas läbipaistvuse ja selle nõudest, et kohalikud maaomanikud müügiga nõustuksid, piisab vaesuses elavate inimeste kaitsmiseks. Vabaturu toetajad väidavad, et kui kohalikud maaomanikud soovivad oma maad müüa, siis on see nende valik.
Kui arvestada vaesuse survet ja raha ahvatlust, siis mida on vaja selleks, et inimesed saaksid teha tõeliselt vaba ja teadliku valiku müüa maha midagi nii olulist, nagu on õigus maale? Lõppude lõpuks ei luba me vaestel inimestel müüa oma neere parima pakkumise tegijale.
Muidugi, ägedamad vabaturu eestvõitlejad arvavad, et peaksime lubama. Kuid vähemasti tuleks selgitada, miks inimestel peab keelama müüa oma neere, aga mitte maad, mis neile toitu kasvatab. Enamik inimesi suudab elada ühe neeruta. Mitte keegi ei suuda elada toiduta.
Miks kaasneb kehaosade müügiga hukkamõist, kuid põllumajandusmaa müügiga mitte – isegi kui see tähendab kohalike maaomanike väljaajamist ja toidu tootmist rikastesse maadesse eksportimise, mitte kohaliku tarbimise jaoks?
Jäämäe tipp
Maailmapank võib tõesti kohalike maaomanike huvide pärast rohkem muret tunda kui teised välisinvestorid. Kui see on tõesti nii, siis panga projektide vastu esitatud 21 kaebust on tõenäoliselt rikkumiste jäämäe nähtav tipp – ülejäänud jäävad nähtamatuks, sest ohvritel pole mingit ligipääsu kaebuste protseduurile.
Üks selline juhtum äratas hiljuti ÜRO inimõiguste komitee tähelepanu. Novembris järeldas komitee, et Saksamaa pole suutnud valvata Neumann Kaffee Gruppe järele. See puudutas inimeste sunnitud väljaajamist mitmest Uganda külast, et teha ruumi suurtele kohviistandustele. Väljaajamine toimus 2001. aastal ja külaelanikud elavad seniajani äärmises vaesuses. Nad pole leidnud oma õiguste rikkumisele mingit lahendust, mis peaks neil rahvusvahelise kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti kohaselt olema. Kas me peaksime arvama, et maaomanikel läheb Hiina või Saudi Araabia investoritega paremini?
Project Syndicate, 2013
