Ken-Marti Vaher: Sõltuvus on teismeeas arenev krooniline haigus
Sõltuvus on krooniline haigus, mis nõuab ennekõike ravi ja rehabilitatsiooni. Politsei ja kohus võivad määrata karistuse, kuid kuid sõltuvus ei pruugi sellest paraneneda, ning ilma ravita võib see sundida uuele süüteoringile.
Sõltuvushaigused on riigile kallis probleem, ja seda mitte ainult politsei, päästeteenistuse, esmaabi ja terviseteenuste pidevalt suurenevate kulude tõttu. Raisku läheb ka suur hulk potentsiaali – noori Eesti inimesi, kes on varases teismeeas hakanud keemilisel viisil meeleolu reguleerima. Nendele noortele tähendab sõltuvusse langemine lõputuid tsükleid uima ja kainuse vahel ning võib tähendada ränki tagajärgi tulevikuks. Täiskasvanud sõltlased on tihti olukorras, kus lisaks kroonilisele sõltuvushaigusele puuduvad neil ka igapäevaeluks ja tööks vajalikud oskused, mis tavaliselt omandatakse teismeeas.
Nii legaalsete ja illegaalsete uimastite tarvitamine on ühiskonnas murettekitavalt laialt levinud, aga kõige tõsisemaks probleemiks on see, et sellega alustamine on Eestis tervikuna nihkunud väga varasesse ikka. Uimastitarvitamine teismeeas takistab veel välja arenemata aju lõplikku kujunemist ning suurendab oluliselt tõenäosust sattuda tulevikus sõltuvusse. 2011. aastal läbi viidud uuring “Uimastite tarvitamine koolinoorte seas” näitas, et 15-16 aastastest Eesti koolinoortest 32% juba elu jooksul illegaalset uimastit tarvitanud, 17% rohkem kui 2 korda. Samas on eriti oluline välja tuua, et selle uuringu põhjal olid elu jooksul uimastit proovinutest olid peaaegu kõik varem purjus olnud, ning pea kõik oli varasemalt suitsetajad. See annab tunnistust sellest, et kui me täiskasvanutena sellesse probleemi tõsisemalt ei suhtu, siis lapsed alustavad kergemini kättesaadavatest legaalsetest ainetest, ning liiguvad sealt edasi illegaalsete uimastite poole. 14-ks eluaastaks oli end purju joonud üle poole Eesti kooliõpilastest. Samuti pole uimastitarvitamine enam Tallinna ja Narva probleem, sest Eesti maapiirkondades on see märgatavalt suurenenud.
Omavahel on selgelt seotud alaealistest niisama katsetajate ja sõltuvusse langejate arv. Mida lubavam ja kaasakiitvam on täiskasvanute (vanemate, poemüüjate, õpetajate, rollieeskujude) suhtumine niisama proovimistesse, seda rohkem saadame lastele signaali, et psühhoaktiivsed kemikaalid on täiskasvanu elu tavapärane osa, ja et lapsed peaksid nendega katsetamist käsitlema nagu muuude täiskasvanulike käitumiste harjutamist. Niisama kõrvalt vaadates ja mitte midagi öeldes anname sellega aga loa tulega mängida enne, kui lapsed on valmis vastutust võtma. Ja nii aitame neid sõltuvuse teekonnaga algust teha. Seega, lubades lastel varakult vägijookide ja uimastitega katsetada, külvame seemneid suuremaks sõltuvushaiguste levikuks tulevikus.
See on üks koht, kus lapsevanemate roll on ülioluline, ja kus väikesed kodused märkused ja suunamised aitavad kaasa suurte probleemide ärahoidmisele tulevikus. Ennetust võib teha nii narkokoeraga koolis loengut pidav politsei, paarinädalane kampaania kui ka inimeseõpetuse õpetaja. Kuid need ei kaalu üles väärtusi, mida laps omandab jälgides päevast päeva vanemate eeskuju ja selgitusi. Toosama ESPAD (2011) uuring näitas, et uimastitega katsetamine ja vanemlik kontroll on omavahel selgelt seotud. Uimastikasutus on oluliselt madalam nende noorte seas, kelle vanemad hoiavad silma peal oma võsukeste õhtustel tegemistel, võrreldes nendega noortega, kelle vanemad seda ei tee.
Ennetus toimib kõige paremini siis, kui seda tehakse eos, mitte siis, kui esimesed probleemid ilmnevad. Riskikäitumise vähendamisel on tähtis võimalikult varajane ja täpselt suunatud sekkumine ning tõenduspõhised sammud nii laste kui lapsevanemate teadlikkuse tõstmisel riskidest ja tagajärgedest. Siseministeerium ja meie koostööpartnerid panustavad järgmisel aastal oluliselt just sellesse, et toetada mõjusaid tegevusi sõltuvuste vähendamiseks Eestis.
Iga lapsevanem, iga õpetaja ja iga ennetaja peaks end viima kurssi sellega, kuidas sõltuvus kujuneb. Kutsun kõiki aitama kaasa sellele, kuidas sõltuvustega seotud teadlikkust ühiskonnas suurendada. Samuti mõtlema läbi, kuidas saaksime noortele kujundada keskkondi ja olukordi, mis aitaksid neil välja arendada oma talenti selle asemel, et vaadata pudelisse või suitsetada end pilve.
