Marius Peterson: hea, kui saab läbi 20-tonnise lavakujunduseta

Ülehomme tuleb esimest korda Theatrumi askeetlikule lavale Jon Fosse merenäitemäng „Ma olen tuul”.

Ülehomsel Theatrumi esietendusel lähevad Ott Aardam ja Marius Peterson kahekesi näitlejatena Salme kultuurikeskuse suurele lagedale lavale, et tuua vaatajateni norra näitekirjaniku Jon Fosse merenäitemäng „Ma olen tuul”. Ootamatu teatrilahenduse taga on näitekirjandus. „Mõneti võib Fosse kirja pandud teksti võrrelda muusikapartituuriga. Soovi kirjutada oma tekste kui muusikat on Fosse ka ise väljendanud,” räägib Marius Peterson materjalist. „Ta julgeb usaldada oma paljude mõttekatkestuste, ütlemata jätmistega, ootamatute hüpetega teksti lavaletoojate kätte. Julgeb jagada oma teadmatust. Näitlejale on see sageli just see, kus tema kujutlus, tema arusaamine proovile pannakse, kus sisaldub tema loovuse äratus.”

••Mis on loos kahest mehest, kes paadiga merel, sellist, et nii paljud teatrid maailma eri paigus leiavad, et just nemad tahavad seda lugu ette kanda?

See on küsimus Jon Fosse dramaturgiast üldisemalt. Siin on olulised nii teemad kui ka tema kirjutamise laad, tema arusaam teatrist, näitekirjaniku kohast selles. Ta ise on lehele Le Monde antud intervjuus nimetanud teatrit lavastajate ja näitlejatega jagatud kunstiks, mis annab talle kindlustunde, hajutab üksilduse. Seda võiks nimetada usalduseks – usaldus näitleja ja lavastaja vastu. Ta ei alahinda näitlejat või lavastajat ja lõpuks ka vaatajaid, näeb neis kaasloojaid, kes tema teatrile elu annavad.

Fosse ei kasuta kirjavahemärke, jäävad vaid vabavärsina kulgeva teksti reavahetused ja suurtähed. Ta paneb väga täpselt kirja eri pikkustega pausid, mõned füüsilised tegevused, ümberpaiknemised ruumis, kuid ei juhi oma märkustega näitlejaid.

Huvitav on näitlejana „Ma olen tuul” lavastuse proovides mõelda, et Fosse on ühes oma luuletuses „Näitlejast” iseloomustanud näitlejat muu hulgas kui tuult, kedagi, kes ilmub „kerge ja raske sammuga nagu tuul”. Ta ütleb: „Kirjutada, see on kui olla paadis keset vett, lainete rütmis kiigutada, tõugata. All on väga sügav ja teie ja sügaviku vahel on vaid see tühine kooruke.”