Leho Laul: Ülikooli diplom ei osta VIP-piletit tööturule
Tulin selleks, et reisida ja näha elu teise nurga alt. Mul on tervis korras ja ma tean, et siis, kui ma koju tagasi tulen, saan ma võimaldada endale täpselt sellise elu, nagu ma ise tahan. Mitte sellepärast, et ma oleksin võõral maal raha kokku kühveldanud, vaid sellepärast, et tean, mida ma tahan. Ma ei lähe riigi „akna” taha nuuksuma, et olen oma halbu valikuid jätkuvalt õigustama jäänud, sest ma tunnen, et ma ei ole riigi heaks veel midagi teinud. Ma valin ise oma tööriistad, millega elu üles ehitada, ja mänguasjad, mis mulle huvi pakuvad.
Maailmas, kus urbaniseerumine on paratamatu, loodusvarad kahanemas ja elu eksponentsiaalses tempos kiirenemas, tekib pisikeses Eestis kõigepealt ängistus ning siis ridamisi küsimusi. Kuhu me jõuda tahame? Mille nimel me rabeleme? Mis on ülim eesmärk ja millised on vahendid, et selleni jõuda?
Niikaua kui noort inimest motiveerib ahnus ja hirm, ei saa me välja lõksust krabada uusi laene, et osta maastureid, maju ja nii palju koduelektroonikat, nagu meie laenuga hangitud maja elektrisüsteem võimaldab. Me püüdleme alatasa selle poole, et näidata naabrimehele, et me oleme temast vingemad, ja reeglina meid ei huvita, millised on vahendid selleni jõudmiseks.
Mida me jätkuvasti aga ära kipume unustama, on mäng, mis peaks justkui defineerima meie õnne valemi.
Kui väljuda korraks eestlasi kummitavast vaesuse paradigmast, võib öelda, et vahel pole isegi oluline, kui palju keegi teenib, peaasi, et summa oleks keskmisest suurem. Kui midagi muud üle ei jää, siis lepime ka sellega, et näiteks naise õemees teenib vähem.
Me võtame laenu, mis on tagatud vaid meie kindla veendumusega, et homne on parem. Me suudame imekombel prognoosida oma 30-aastase kodulaenu perioodil tekkivad rahavood ja alla kirjutada maksegraafikule. Me ei suuda oma ahnust talitseda ja küsime pidevalt palgalisa. Tihti ei tule see pähegi, et valede mänguasjade kasutamisega saeme läbi ka selle halja oksa, millel me hetkel istume.
Püsti tõusta
Kriitikameel aitab vaimu värskena ja jalad maas hoida. Mida me aga endilt küsima peaksime, on see, kuhu on meie kriitikameel suunatud. Noored ei peaks kiruma suuri ettevõtteid, kes nende leivale võid ei määri ja vorsti pakkuma ei tule. Noored, kellel on käed-jalad otsas, ei peaks küsima, mida Eesti riik nende heaks teha saab, sest olgem ausad, me pole veel jõudnud ka ise riigi heaks midagi teha. Kas suur „ärimogul”, kes maksab meile ülikoolidiplomist hoolimata väikest palka, on paha kapitalist, kellesarnast Eestis ei peaks eksisteerima? Muidugi mitte. Turumajandus reguleerib ennast ise ehk teisisõnu: ettevõtja maksimeerib oma kasumi moel, mis selles situatsioonis on võimalik.
Vaadake tõele näkku, noored inimesed, ja kritiseerige kõigepealt endid. Kui tundub, et meie riigiisad või karmid ärihaid teevad liiga, siis mõelge kõigepealt, millised on teie võimalused ennast ise aidata. Seni kuni me, käed rüpes, istume ja väärilist palka nõuame, roostetavad ja nüristuvad kõik meie tööriistad ning mängu võlu hääbub.
Inimesed, ärge heituge esimesest kukkumisest, tõuske püsti ja proovige uuesti. Peale selle, ärge unustage tunda rõõmu sellest, mis teil olemas on.
