Õed kutsuvad randevuuarsti häirekeskuse kaudu järele näiteks siis, kui on vaja patsient panna keeruliste vigastuste või põletuste korral narkoosi alla või elustada kliinilises surmas olijat.

Kaljumäe selgitas, et randevuuarst on kiirabibaasis alalises väljasõiduvalmiduses ning kui ta saab õe kutse järel väljasõidukorralduse, asub ta koos autot juhtiva kiirabitehnikuga teele. Sõiduks ei kasutata kiirabiautot, vaid sõiduautot või maasturit, mis on siiski operatiivsõiduk. Arst annab kohapeal patsiendile abi, haige pannakse kiirabiautosse ja tohter sõidab temaga haiglani.

99% kiirabiväljakutsete puhul pole praegu tegelikult arsti vaja, kinnitas Tallinna kiirabi juht Raul Adlas. „Mõistlik on kasutada kiirabi patsiendi transportimiseks haiglasse.”

Kasutusel ka mujal

Praegu ei jõua kiirabi ressursipuuduse tõttu kõigi abivajajate juurde piisavalt kiiresti, näiteks on Tallinnas ühe brigaadi kohta olnud 30 väljakutset ööpäeva jooksul, nentis Adlas. Randevuuarstide süsteem leevendaks seda seisu, kuna väheneks suhteliselt kallite ja ebaefektiivsete arstibrigaadide hulk, seega saaks juurde tekitada kiirabibrigaade sinna, kus neid on puudu, kinnitas ta, lisades, et selline süsteem on käibel ka teistes riikides.

Adlas lausus, et praegu täidavad arstid paljuski õe ülesandeid ja on seega töömoraali kadumise tõttu kiirabist haiglatesse või välismaale tööle läinud. „Praegu leiavad nad, et pole kümme aastat ülikoolis käinud selleks, et baaris puruks löödud pea või kulmuga inimesi aidata.”

Lääne-Harjumaa kiirabiarst Mare Liiger lausus, et suuremate linnade piires võiks randevuuarstide süsteem olla kasulik, kuid maapiirkondades ta seda ette ei kujuta. „Kui vaja on just arstiabi, ei pruugi inimene jõuda seda ära oodata,” leidis ta.