Indreku lugu. Pärast õnnetust
Minu elu üks saatuslikumaid päevi oli 27 aastat tagasi. See oli päikeseline augustipäev Rannus Võrtsjärve ääres. Ma olin 11-aastane. Et taskuraha teenida, niitsin sovhoosi muruplatsi suure kobaka muruniidukiga. Kõndisin niiduki järel. Siis aga masin takerdus puujuure taha ja sõitis must üle.
Mind nägid esimesena möödasõitev kohalik Kamazi-juht ja postiljon. Nad lükkasid muruniiduki mu pealt ära ja mind viidi autoga Elvasse haiglasse. Edasi läks sõit kiirabiautos Tartusse. Iga minutiga muutus mu teadvus ähmasemaks. Seitse päeva kestsid operatsioonid ja narkoosid – algul üritati mu vasakut kätt, mille niiduk küljest oli rebinud, tagasi õmmelda. Aga see ei õnnestunud. Arstid eemaldasid käe otse õlast.
Lapsena ei saanud ma muidugi esiotsa aru, mis on juhtunud. Veetsin kaks kuud haiglas. Õppisin end vaid ühe käe abil riidesse panema. Kõige raskem oli hakkama saada sokkide jalgapaneku ja kingapaelte kinnisidumisega, kuid ajapikku õppisin kõigega toime tulema.
Olin kehalise kasvatuse tundidest vabastatud kuni keskkooli lõpuni. Aga ma ei tea spordiala, millega tegelemist vasaku käe puudumine takistaks. Eriti armastan suusatada. Jah, käte peal kõndida või kontserdil plaksutada ma ei saa, aga kõike muud küll.
Leppisin oma vasaku käe kaotusega. Aga oma üllatuseks avastasin, et seda ei suutnud mu sõbrad-tuttavad. Mida aeg edasi, seda enam kohtasin võõristust või, vastupidi, liighoolivat tähelepanu.
Lahkusin Eestist
Lõpetasin Nõo reaalgümnaasiumi. Olin juba kooliajal, 17-aastaselt, saanud tänu sugulasest personalijuhile valvurikoha: ööpäev tööl ja kolm vaba. Edasi õppima ma ei läinud, üritasin leida tööd, mis pakuks ehk suuremat väljakutset kui valvuriamet. Otsisin uut tööd kuus-seitse aastat. Proovisin tööd leida kauplustes, hotellides. Igal pool öeldi mulle „ei”. Tööturuameti büroos (töötukassa eelkäija – toim) öeldi mulle otse, et mul pole lootustki. 1990-ndate Eestis ei olnud erivajadustega inimesele kohta. Kaks ja pool aastat olin ilma igasuguse tööta.
Otsustasin lõpuks Eestist ära minna. Aastal 2000 otsustasin minna Ühendkuningriiki. Raha oli vähe, Eestist Saksamaale sõitsin bussiga, sealt edasi hääletasin. Ainult Prantsusmaa ja Inglismaa vahelise tunneli läbisin rongiga.
Mul ei olnud Londonis ees ühtegi tuttavat. Otsustasin taotleda asüüli, sest Ida-Euroopas oli toona erivajadustega inimeste olukord tõesti halb. Asüülitaotlejana anti mulle Inglismaal võimalus ülikoolis tasuta õppida, elamisraha ja elamine. Õppisin Bradfordis inglise keelt ja ettevõtlust. Tahtsin õpingute kõrvalt ka töötada ning mul soovitati pöörduda organisatsiooni Remploy, mille ülesandeks oli just erivajadustega inimestele töökohtade leidmine. Leidsin selle kaudu tööotsa kohalikus supermarketis. Esimesed neli nädalat ei pidanud tööandja mulle palka maksma, elamise ja töölesõidu kulud kattis Suurbritannia riigi rahastatav Remploy. Kui esimesed neli nädalat täis said, tahtsid koguni viis supermarketi osakonna juhatajat mind enda osakonda tööle! Valisin teadlikult kõige keerulisema – värske toidu osakonna. Viie aasta pärast sai minust selle juhataja.
Inglismaal elades võrdlesin pidevalt endamisi erivajadustega inimestesse suhtumist Eestis ja seal. Inglismaal oli kõige peale mõeldud. Puue võis töö taotlemisel olla koguni eeliseks. Ja see, et lapsed suhtuksid puudega inimesse halvasti, ei tulnud kõne allagi.
Supermarketi osakonnajuhina oli mul küll kõrge palk, toonases Eesti rahas ligi 100 000 krooni kuus, aga selle eest pidin töötama teinekord koguni 80 tundi nädalas. Kaubanduses olid üldse enam-vähem korralikud palgad: kassiir sai toona 800, nüüd ligi 1400 naela kuus. Bradford on Tallinna-suurune linn, aga supermarketeid oli seal vaid kümmekond – Eestis on kaubanduspinna ruutmeetritesse elaniku kohta rohkem investeeritud (Eesti on Euroopas kaubanduspinna ruutmeetritelt elaniku kohta 5. kohal – toim) ja palgad madalamad. Ehkki supermarketeid oli Inglismaal vähe, oli väikesi nurgapoode, kust sai osta piima ja leiba, iga nurga peal.
Aastal 2009 otsustasin teha kannapöörde: tulla Eestisse tagasi. Selle otsuse taga oli paljuski ka eraelu. Eestisse naastes nägin, et vahepealsete aastatega oli siinne erivajadustega inimeste olukord tublisti paranenud. Võtsin end esiotsa töötukassas arvele ja nüüd on seal koguni spetsiaalne juhtumikorraldaja erivajadustega inimestele. Asjad toimivad veel konarlikult, aga on näha, et riik soovib erivajadustega inimeste olukorda parandada, hommegi käsitletakse seda teemat riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena.
Veel palju teha
Eestis puudus aga Remploy-sugune organisatsioon, kes oleks erivajadustega inimestele tööd vahendanud. Otsustasin midagi sellesarnast ise luua. Nimeks sai sellele MTÜ Abikäsi. Me mitte üksnes ei vahenda tööd, vaid ka pakume seda. Erinevatel ajahetkedel on meil töötanud 35–50 inimest – kõik kas erivajadustega inimesed või pikaajalised töötud. Oleme tegelenud telemarketingiga, andmesisestusega. Oleme digiteerinud kaks rahvaloendust: ühe 1930-ndatest ja teise 1980-ndatest aastatest.
Eestis on 89 400 inimest, kellele on määratud osaline või täielik töövõimetus. Nende seas on diabeetikuid, vaimupuudega inimesi, südamehaigeid, liikumispuudega inimesi. Nendest inimestest 33 000 töötab ja 9800 otsib tööd. 46 600 on mitteaktiivsed, mis aga ei tähenda, et nad võimaluse avanedes tööle ei asuks. Nad võivad hakkama saada väga erinevate töödega: tööandjad on kiitnud andekaid autistlikke programmeerijaid, kui tuua vaid üksainuke näide.
Ehkki Eestis on asjad paranenud, saaks palju veel ära teha. Mõnigi asi võib olla vähem bürokraatlik. Näiteks praegune kord näeb ette, et kui tööandja soovib võtta tööle liikumispuudega inimest, siis töötukassa on valmis kaldtee ehitust rahastama. Selleks tuleb aga korraldada eraldi hange, mistõttu kogu protsess võib venida nädalaid. Tööandjal võib aga inimest vaja minna kohe! Aga kui ta kaldtee oma jõududega, mitte ametliku hankega ehitab, katab töötukassa selle maksumusest vaid poole. Koostöös erasektoriga tuleb kaardistada ka puudetüüpide kaupa valdkonnad, kus on võimalik rakendada ja koolitada puudega inimesi nii, et nende tööjõu järele oleks reaalne vajadus. Kõige tähtsam on aga see, et tööandjad ei kardaks puuetega inimesi.
