Eripedagoog: käitumisprobleemidega õpilased on kooliõpetajate põhiline ja suurim stressiallikas

Tallinna ülikooli eripedagoogika osakonna juhataja Kadi Lukanenoki sõnul kinnitavad probleeme ka teadusuuringud.

Lukanenok vaatas Tõstamaa koolivägivalla videoklippi ja tõdes, et see illustreerib kurvastavalt hästi praegust olukorda Eesti koolis, kus ühtviisi õnnetud on nii õpilased kui ka õpetajad. Olukorra parandamiseks soovitab ta alustada iga kooli puhul eraldi kindla tegevusplaani ja reeglite kehtestamisest.

Kui suur probleem on koolide jaoks erivajadustega õpilased?

Hariduslikest erivajadustest pooled on õpiraskused, kuid emotsionaalseid ja käitumisraskusi on neist 8–13 protsendil ehk „kõigest” kuuendikul. Nende proportsioon on koolis küll väike, kuid õpetajate jaoks on nendega tegelemine suurim stressor väikse palga ja õpetaja madala maine ees.

Kuidas peaks siis nende lastega hakkama saama?

Meil on selles ka häid kogemusi – näiteks nn Tootsi klassid. Nende klassidega ollakse rahul, kui kool on nendega tegelemisse kaasatud, klassi ees on võimekas inimene, neile antakse ressursse ja lastel on midagi teha. Kui õpilastel on midagi teha, siis toimib see hästi. Teine variant on õpilased laiali jagada ehk kui klassis on soodne õhkkond, siis üks-kaks mujalt tulnut ei pääse seal mõjule. Mis küll selle konkreetse juhtumi puhul paistab: selles klassiruumis pole õpilastel mitte midagi teha – ei tule ju isegi välja, mis tunnist on juttu, sest koolile viitavad ainult kriit ja tahvel. Polnud ka näha, et õpetaja oleks üritanud olukorda lõpetada ja millegi muuga tegelema hakata. Igaks võõrutuseks on ju esmane leida alternatiiv, millega ebasoovitav käitumine asendada.

Kui õpilasel on tegevust, siis ta ei lähe tunnis käest ära?

Jah, nii mõeldakse tõesti. Tööhoos hoidmine ja võimalikult kiire töösse rakendamine – see on üks välislektorite õpetust läbivaid jooni. Kui me jääme ootama, et õpilased seisavad pikas rivis ja ootavad tundi, siis üle piiri minnes hakkab see vastu töötama.

Kui palju ettevalmistust õpetajad koolituses selliste õpilastega tegelemiseks saavad?

Niipea kui midagi sellist juhtub, siis vaadatakse õpetajakoolituse poole, kuid koolitus on üks kord elus. Õpetajate kogemusele peaks lisanduma täienduskoolitus, kuid siin on küll koht kriitiliseks vaatamiseks, milliseid programme koolides pakutakse. Eestis on väga vähe kasutatud seda, et õpetajad jagaksid omavahel head kogemust – kus räägitaks, mis ja kuidas on mujal tehtud. Kindlasti on üks mõjutajaid ka noorte õpetajate koolist lahkumine, sest me võisime ju õpetajakoolituses neile paljut õpetada, ent kui nad esimese viie aasta jooksul koolist lahkuvad, siis pole sellest koolile midagi kasu.