Fjodor Šantsev taastas kadunud Vana-Narva

Narvas käinud Euroopa minilinnade ühingu juht peab Fjodori hiigeltööd, 490 tõetruud pisimaja, täiesti ainulaadseks.

Kõik, kes astuvad Narvas üle räämas raekoja saali ukse, vakatavad paukselt. Vaatepilt on niivõrd uskumatu. Vaataja eest kõrguvad korraga Vana-Narva kirikute säravad tornid, uhkeldavad kaupmeeste ja linnakodanike majad, laiuvad väljakud, rasked bastionid kõike kaitsmas. Tänavate virvarr. Selline nägi Narva välja enne 1944. aasta 6. märtsi pommirünnakut – siis, kui linna nimetati veel barokkpärliks.

Praegu on ilmas vaid üks inimene, kes teab, milline oli Vana-Narva tegelikult – Fjodor Šantsev. Ta nimelt on Vana-Narva oma kätega üles ehitanud. Papist, kartongist, plastist, hõbepaberist.

Esialgu ehitas lastele

Nelja aasta eest käis Fjodori tööga tutvumas Euroopa minilinnade ühingu juht. Ta olevat olnud vapustatud ja öelnud: kusagil maailmas ei ole olematut linna tervikliku minilinnana taastatud, aga Narvas on.

1995. aastal töötas Fjodor lasteaias. Oli aia kõige vajalikum ja ainukene mees, kelle hooleks olid kõik meestetööd. Fjodor leidis, et kasvandikud ei tunne piisavalt hästi Eesti tähtsamaid vaatamisväärsusi, näiteks Tallinna raekoda, Kaarli ja Niguliste kirikut. Ei käi ju Narva lapsed eriti tihti Narvast väljas. Fjodor võttis kätte ja tegi need hooned valmis – makettidena.

Edasi tuli juba Narva, alates raekojast. Ta mõõtis kõik täpselt välja, uuris vanadelt fotodelt järele. Tema maketid on täpselt sada korda tegelikest hoonetest väiksemad. Vana-Narvas oli 490 hoonet, Fjodor on need mahutanud 15 x 9 meetri suurusele alale. Ta võib rääkida neist igaühe loo. „See on haigus,” ütleb Fjodor, silmis unistav säde. „Nagu mõnd kaunist ehitist näen, tahan kohe selle maketina jäädvustada.”

Fjodor ei hooli linna makstavast piskust töötasust. Kui vaja, ostab kõhu kõrvalt materjale juurde. Ta ei väsi, aina kavandab: tänavad vaja sillutisega katta, majad värvida, teha puud ja pingid. Fjodori kodus on aga umbes meetrikõrguste makettidena veel paljud kunagised Narva, Jaanilinna ja Sillamäe kirikud.

Kujutlen: enamikus Euroopa linnades töötaks Fjodori-sugune meister linna esindussaalis, saatjaks turistide hulgad, kellele ta oma loomingut tutvustab. Huviliste armaada makstud piletirahast koguneks nii elatis kui ka materjalid uute projektide tarvis. Aga Narva tragöödia on meistri ja meistritöö peitmine räsitud ja peaaegu suletud raekoja hoonesse, kuhu vaid vähesed oskavad teed otsida. Kuid nad tulevad siiski. Nii mõnigi Vana-Narvat näinu puhkeb maketi juures nutma.

Presidendi kõne… on iga loo lisa, kus me kangelane kehastub vabariigi aastapäeva kõnet pidavaks presidendiks.

Fjodor Šantsevi mõte on selline: „Räägitakse, et ilu päästab maailma. See võib juhtuda vaid siis, kui hakkame inimestele palka maksma nende teenete, mitte ametikoha järgi. Kui õpime oma talente hoidma, hindama. Kui õpime tunnustama elus inimest, mitte ei jaga talle kiitust alles pärast surma.”Eestimaa pind on kangelastest lookas

Valetavad, kes väidavad: kõik me paremad pojad ja tütred on välismaa piimajõgede ja pudrumägede juurde pagenud. Kuulutan vastupidist: kõik me paremad pojad ja tütred rügavad väsimatult Eestimaal, iseasi on me oskus nende tööd näha, neid tunnustada, toetada.

Kuulutasin 10. jaanuaril Eesti Päevalehes välja, et otsin Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva sarja tublisid inimesi. Neid, kelle erilised teod on muutnud Eestimaa paremaks ja elamisväärsemaks.

Ma pole kunagi varem saanud lugejatelt nii palju sooja vastukaja kui pärast kangelaste otsimise üleskutset. Täna on mu e-postkastis [e-mail] poolsada kirja tublide ja teokate inimeste nimedega, kes vääriksid teistelegi tutvustamist.

Võime lõpmatuseni vaielda, mis on kangelastegu. Väidan: elu ongi kangelastegu. Aga ainult siis, kui kõike elus teha südamega, mitte rahakoti raskust ainsamaks mõõdupuuks seades.