Haute tähendab prantsuse keelest otse tõlkides kõrget või elegantset, couture aga õmblemist või rõivakunsti. Levinuim eestikeelne vaste oleks lihtsalt kõrgmood – seda kasutatakse tavaliselt spetsiaalselt kliendi tellimuse peale sündinud rõivaste kohta, mida iseloomustab ka väga kõrge kvaliteediga kangas ja töömahukad käsitöövõtted.

Haute couture’i mõiste on prantslased sarnaselt šampanjaga kavalalt patenteerinud ja ametlikult on seda õigus kasutada vaid Chambre de commerce et d’industrie de Paris’ (Pariisi kaubandus- ja tööstuskoda – toim) mitte eriti lahkel loal. Kuid arvestades moetööstuse olulisust prantslastele – peale ülemaailmse au ja kuulsuse annavad umbes 310 000 Pariisi moeettevõtet ka ligi 20% Prantsusmaa sisemajanduse kogutoodangust –, on nende kiivus moe au kaitsmine ka mõistetav. Ühtlasi seisab see asutus hea kõrgmoe tuleviku eest, koolitades Pariisis spetsiaalselt couture’i disainereid ja reklaamides valdkonda välismaal. Ka seistakse oma disainerite autoriõiguste kaitse eest, nahutades kõiki plagiaadiseppi.

Õiguse haute couture’i nime all oma moeloomingut esitleda saavad väga vähesed: praegu on Chambre syndicale de la haute couture’il vaid kümme täieõiguslikku liiget ning 11 välis- ja külalisliiget. Kusjuures see on vähim arv, mis kõrgmoe ajaloos kunagi olnud: 1946. aastal kuulus sündikaati 106 moemärki. Esimeseks kõrgmoe loojaks peetakse inglast Charles Frederick Worthi, kes tegutses Pariisis 19. sajandi keskpaiku.