Kui sa lähed hambaarstiks õppima, teed lõpetamisel eksami ja positiivse tulemuse korral antakse sulle litsents hambaarstina töötamiseks. Et eksamit teha, pead kõigepealt läbima rasked õpingud, veetma tuhandeid tunde õppejõudude järelvalve all inimeste suudes töötades, tegema sadu eksameid ja maksma palju raha. Kui sa lõpetad, on sul doktorikraad ja su elu täitub puurimiste, plommimiste ja arvetega. Kui sa teed häid kuldkroone, mängid ootetoas vaikset muusikat ja kui sul on sõbralikult naeratav ja rahustava häälega registraator, võid isegi rikkaks saada.

Oma õpingute jooksul oled muutunud tavakodanikust hambaravieksperdiks. Sa isegi hakkad end pidama enamaks kui vaid tavaliseks kodanikuks. Keegi küsib sinult, kes sa oled, ja sa vastad: "Sam Smoot, hambaarst."

Romaanikirjutamiseks pole erinevalt hambaravist mingeid kursusi, mida lõpetada ja seejärel ütelda: "Olen kirjanik." Sa võid saada magistrikraadi loomingulises kirjutamises või doktorikraadi tänapäeva romaanis, aga see ei tee sind veel kirjanikuks. Et olla kirjanik, pead olema avaldatud.

Avaldamata kirjanikuna on su ühiskondlik staatus umbes sama kui kodutul. Sinu harrastusest kuuldes hakkavad su sõbrad itsitama. Naabrid räägivad sind taga. Su onu Albert püüab sind veenda kiropraktikuks hakkama. Su tädi Bethilda viib su kõrvale ja peab loengu karmist igapäevaelust ja täiskasvanuelu vastutusest. Su võlausaldajad saavad kreepsu. Su ema on kaastundlik, kuid õhtuti valguvad ta silmi pisarad, kui ta püüab aru saada, mida ta valesti tegi.

See on kurb elu tõsiasi, kuid et olla tõeline kirjanik, pead saama selle au kirjastaja käest. Kuid pea meeles: iga lind on kunagi muna, ja kõik avaldatud kirjanikud on alguses avaldamata kirjanikud – isegi suurimad neist, kaasa arvatud Ernest Hemingway, Lev Tolstoi, Virgina Woolf ja James Joyce.
On mõningaid nippe, kuidas vältida avaldamata kirjaniku häbimärki. Üks neist on rääkida inimestele, et oled kirjanik, kuid ära tunnista, et kirjutad ilukirjandust. Oletagem, et kirjutad detektiivilugu, milles ohver on prostituut ja mõrvar ülikooli professor. Sa võiksid kõigile rääkida, et kirjutad raamatut seksuaalkäitumisest ja akadeemilisest morbiidsusest. See kõlab hea dokumentaalraamatu teemana. Su sõpradele avaldab see muljet. Dokumentaalraamat on vastuvõetav, sest kõik ju teavad, et nende autorid on otsusekindlad praktilised inimesed, kes võtavad elu tõsiselt. Pealegi, nagu üldiselt arvatakse – võimalik, et põhjendatult – et igaüks, kes tunneb tähti, suudab dokumentaalraamatut kirjutada, nii et keegi ei pea su üritust mõttetuks.

Veel üks viis maskeerida oma romaanikirjutamise harrastust on astuda kirjanduse kraadiõppesse ja käia kohal nii vähe kui võimalik. Seni, kuni sa näid kraadi tarvis õppivat, ei tunne keegi huvi, miks oled terve päeva ja pool ööd oma tuppa lukustatud. Kui nad küsivad, miks sa nii palju klaviatuuri klõbistad, ütle neile, et kirjutad väitekirja. Kõigi arust on see mõistlik tegevus.

Mõned kirjanikud lähevad oma karjääri alguses täielikult põranda alla. Need kapikirjanikud ei räägi mitte kellelegi. Nad peidavad käsikirja külmutuskapi taha. Nad kirjutavad käsitsi, et keegi klõbinat ei kuuleks. Keegi ei tea, et kapikirjanik romaane isegi loeks, rääkimata kirjutamisest. Nende abikaasad võivad arvata, et nad peavad keldris või garaažis (või kus iganes nad oma asju ajavad) armukest.
Ükskõik milline neist meetoditest töötab. Alternatiiv, "John Wayne'i lahendus", on pisut raskem. John Wayne'i lahendus on niisugune: suru hambad kokku, aja selg sirgu, suru pöidlad vöö vahele ja lihtsalt ütle – ma kirjutan romaani, ja kui sa selle üle natukenegi irvitad, siis löön su hambad sisse, sõber.

Saad aru küll.

MIS LOEB KÕIGE ROHKEM – JA SEE POLE ANNE

Kui sa pole oma sügaval sisimas kirjanik, oled diletant ja sa ei peaks püüdma kirjanikuks saada. Kirjanik olemine pole vaid kirjutamistehnika raamatute lugemine ja klaviatuuril klõbistamine või paberite määrimine. Kui sa peaks tegema nimekirja, mida inimene vajab, et kirjanikuks saada, mille sa esimeseks paneksid? Ülikoolihariduse? Charles Dickens, Jane Austen, Brontё õed ja Daniel Defoe ei käinud kunagi ülikoolis. Ega ka mitte paljud olulised tänapäeva kirjanikud: Ernest Hemingway, Truman Capote, Dashiell Hammett, Ambrose Bierce ja Willa Cather, kui nimetada vaid mõningaid.

Kuid anne? Külastades kirjanike konverentse ja kirjutamise töötubasid terves riigis, leiad peagi, et Ameerikas pole talendipuudust. Peaaegu igaüks, kes asja pähe võtab, suudab kirjutada veenva lause ja leida värskeid metafoore. Paljud oskavad leiutada huvitavaid tegelasi ja pimestada sind särtsaka dialoogiga. Mõned võivad isegi jutustada tõeliselt hea loo, kuigi nad pole kunagi lugenud raamatut, kuidas seda teha. Kui vaatad nende tööd, toorest ja lihvimatut, lööb su süda kiiresti ja sa mõtled, et oled avastanud tõelise ande.

Kuid enamasti ei saa neist, kellel on nii palju toorest annet, kunagi kirjanikke. Miks? Sest neil puudub see, mis on tõeliselt vajalik: enesedistsipliin, jonnakas otsuse- ja tahtekindlus. Kui need puuduvad, siis muutub anne takistuseks, sest kui sul on annet, siis sa ootad, et romaani kirjutamine on lihtne, ja see pole, hoolimata sellest, kui palju sul annet on.

Romaani kirjutamine võtab palju aega ja kulutab emotsionaalset ja vaimset energiat. Tuleb ohverdada aega, mille tavaliselt veedad sõprade ja kallitega. Vähesed kirjanikud mängivad golfi, bowling'ut või vaatavad palju televiisorit. Romaani kirjutamine on nagu heroiinisõltuvus; see võtab kõik, mis sul on.

Enamikuga inimestest, kes tahavad romaane kirjutada, juhtub nii:
Nad alustavad ähmase unistusega. Nad on lugenud kirjanike elust: Hemingwayst lahel kalastamas, Faulknerist Hollywoodis joomingult joomingule kulgemas, metsikutest pidudest, seksiorgiatest, narkootikumidest, läbikäimisest Broadway rikaste ja kuulsatega. Suurema osa sellest jamast on välja mõelnud kirjastuste reklaamiosakonnad ja ilustanud akadeemilised biograafid, kes loodavad oma raamatute müüginumbreid tõsta, romantiseerides tegelaste elusid. Kui tahate lugeda tõeliselt loomingulist kirjandust, lugege elulugusid, mis käsitlevad Emily Dickinsoni seksuaalelu. Ilma naljata, on inimesi, kes kirjutavad selliseid raamatuid.

Tõde on see, et enamik kirjanikke elab üsna igavat elu. Nad veedavad suurema osa oma ajast arvutiga keldrisse või pööningule peitudes, kirjutades ja ümber kirjutades, paranoilised, et lugejaskond võiks pidada nende lõpetatud tööd lihtsameelseks, tühiseks või rumalaks. Mõned kirjanikud käivad vahel pidudel, kuid sealgi mõtlevad nad oma kirjatöödest. Teades, et kõik ootavad neilt teravmeelsust ja sügavust, hoiavad nad tavaliselt suud kinni, kui nad pole ülemäära joonud, sest kõike, mis nad ütlevad, kaalutakse, vaetakse ja tsiteeritakse valesti.

Tahan öelda seda: kirjutamine ise pole glamuurne, põnev ega romantiline. See on raske töö. Rahuldustpakkuv, jah. Kuid neetult raske.

Ühtlasi on see üksildane protsess. See on võitlus su enda loovuse ja eneses kahtlemistega. Vahel voolab kirjutis sinust välja, pulbitsedes nagu kärestik mäekurus. Vahel tundub su pea betoonikamakana ja sa ei suuda sellest midagi välja pigistada. Vahel loed üle, mis oled kirjutanud, ja arvad, et suudaksid oma koera treenida paremini tegema. Vahel sa tead, et see, mida oled teinud, on säravam kui su kõige meeletumates unenägudes; sa näitad seda oma agendile ja too soovitab, et võiksid ehk katsuda romantilist seepi kirjutada.
Pole ime, et kirjanike hulgas on palju enesetapjaid.

**

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid