Teisisõnu peab riik tegema kõik selleks, et Eestist lahkunud inimesed – olgu nad siis kodanikud või siin lühemat või pikemat aega elanud välismaalased – jääksid Eestiga e-residendiks oleku kaudu seotuks. See loob Eestile usaldusväärsuse ja toob investeeringuid.

See kõik pole ulme, sest meil on, mida ette näidata. Eesti e-riigi alustalad – ID-kaart ja andmevahetuskeskkond X-tee – on juba kümneaastased. Ligi 500 000 inimest kasutab isikutunnistust digitaalses keskkonnas isiku tõendamiseks või dokumentide allkirjastamiseks. Eesti elanike internetikasutus (78,6%) on üks maailma suuremaid ja oskuslik kasutaja ajab kõik oma asjad kiiresti ja arvuti tagant lahkumata ära või kasutab mobiil-ID-d. Tänu sellele on olemas e-politsei, e-tervis, digiretsept, e-poed, m-makse, m-parkimine, e-äriregister jne.

„Nüüd oleks Eesti riigil aeg teha uus arenguhüpe, sest füüsilise Eesti riigi sisse on kasvanud teine, digitaalne riik,” ütles e-riigi akadeemia vanemkonsultant Mari Pedak ja lisas, et Eesti peab oma e-riigi kontseptsiooni aktiivselt, isegi agressiivselt müüma. Peale e-tiigri kuulsuse tooks see tööd meie IT-sektorile.

Pedak viitas viimasel ajal palju räägitud talentidele – nii neile, kes on Eesti kodanikena siit lahkunud, kui ka neile, kes on välismaalastena siia elama tulnud ja siis taas läinud. „Teeme hoopis nii, et nad on oma riigiga – Eestiga – seotud ja sellega suurendame tõenäosust, et talent kunagi – kasvõi mingiks ajaks – jälle koju tuleb. Ärme laseme neil Eestit unustada,” märkis Pedak.

Teisisõnu koosneks Eesti e-kodanikuriik Pedaku järgi e-teenuseid tarbivatest e-kodanikest, kes kasutavad elektroonilises keskkonnas isiku tõendamiseks Eesti dokumenti. Kuid Eesti peab võimaldama digitaalset identiteeti taotleda ka neil, kel ei ole Eesti kodakondsust ega elamisluba.