Swedbanki Eesti-juht Priit Perens: meile on tark klient parem kui rumal klient
Swedbanki Eesti-peadirektori Priit Perensi sõnul on ühiskonnas lahti rääkimata küsimus, kus on panga ja kus laenuvõtja vastutus. Vastutus on aga aja jooksul muutunud. Tootmises on palgad juba kasvanud ja kasvavad veelgi, sest on tööjõupuudus. Teeninduses on pigem tööjõu ülejääk. Eestlased ei võistle Hiina masstootmisega, vaid võistlevad soomlaste, rootslaste, poolakate, lätlaste ja leedulastega.
Rootsi pankadel on vastuoluline kuvand. Ühelt poolt ollakse rõõmsad, et tänu Rootsi pankadele pääseti kriisi ajal suuremast jamast, nagu pangakrahh. Teisalt kiruti, et pangad keerasid kraanid kinni ja omakorda süvendasid kriisi. Kuidas kommenteerite?
Ma arvan, et Eestil läks väga hästi: maksumaksja ei pidanud ühtegi panka välja aitama. See on paljudes riikides maksumaksjale väga kulukas olnud. Teine pool, mis puudutab kriitikat ehk seda, kuidas me käitusime kriisi ajal ja pärast kriisi, siis loomulikult olime me osa peost.
Pidu hakkas koos Euroopa Liitu astumisega. Kõigi ootused läksid üles. Inimesed teadsid, et nende palgad saavad ainult kasvada, mitte kahaneda. Oli valmisolek investeerida oma tulevikku sissetuleku arvelt kohe praegu, sest naaber ju tegi seda. Ka meie valmisolek seda protsessi toetada oli olemas, uskudes, et Euroopa Liidus saab ainult paremaks minna. Ka laenamispraktika oli teistsugune kui praegu. Eks tangotantsimine vajab ikka kahte osapoolt. Vaieldamatult osalesime selles, mis juhtus.
Mis puudutab laenamise piiramist 2009. aastal, siis otseselt laenamise piiramist ei olnud, küll aga toimus tõesti laenutingimuste muutmine. Näiteks ettevõtetele ei anna me enam maatüki vastu laenu. Keskendume rohkem kassavoogudele — sellele, et oleks raha, millest laenu tagasi maksta. Maatükk ju laenu ei maksa. Eraisikute puhul ei võta me enam tuluna arvesse ühekordseid suuri preemiamakseid. Tagatiste poole pealt ei taha me selgelt enam tagatiseks vanaema kinnisvara.
Pangalaenudest. Oleme ise kirjutanud, et eelmisel aastal pandi sundmüüki 900 kodu. Kus on inimese ja panga vaheline vastutuse piir?
See küsimus, kus on panga ja kus laenuvõtja vastutus, on ühiskonnas lahti rääkimata. Kindel on see, et see on ajas muutunud.
2007. aastal oli pankade vastutus väga erinev sellest, mis ta on praegu. See avaldub otseselt ka meie laenuandmise praktikas, aga ka selles, kuidas käime ümber halbade laenudega. Tegelikult oli ju ka 2007. aastal halbu laene ja me realiseerisime tagatisi, aga sellest ei kirjutanud keegi mitte midagi. 2007. aastal kirjutati sellest, kas vaene inimene ei võigi laenu saada. Nüüd öeldakse, et miks te laenu andsite. Vastutus on ajas nihkunud.
Asjal on aga ka teine pool. Kui öeldakse, et 900 peret kaotas kodu, siis need inimesed tegelikult ei oleks tavalistel tingimustel suutnud sellist kodu [endale] lubada. Mingi perioodi nad lubasid endale üle jõu käivat kodu.
Tagantjärele vaadates: nii meie kui ka nemad hindasid nende võimet laenu tagasi maksta valesti. Ma arvan, et mõlemad osapooled on juhtunust omad järeldused teinud ja õppinud.
Milline on inimeste finantsteadlikkus? Kas vahel võetakse põhimõtteline ja pikaaegne laenuotsus vastu liiga kergekäeliselt?
Kui ikkagi kahel pool mõlemad naabrimehed on ostnud endale uued majad, siis kaua sa naisele seletad, et äkki on mõistlik see edasi lükata. Esiteks: buumi ajal tekkis lisaks kõigele muule sotsiaalne surve oma elutingimusi muuta ja parandada.
Aga teiseks, kui räägime finantskirjaoskusest, siis küüniliselt öeldes: kuluta nii palju raha, kui sul on, ja laena nii palju, kui jõuad tagasi maksta. Aga praktikas me tunnistame, et see on probleem, ja tegeleme sellega. Viimati näiteks võtsime endale rolli algatuses „Tagasi kooli”. Eelmisel aastal käis Swedbankist koolis lastele rahaasjadest rääkimas 47 inimest, sel aastal tahame jõuda 150 inimeseni, kes annaksid koolides finantsalgõpetust. See on väga tõsine asi.
