Ian Buruma: Kloune tasub kuulata
Kui liiga paljud itaallased valisid eelmise kuu lõpus kas allakäinud ja end häbistanud ärihai või koomiku vahel, tabas Euroopa aktsiaturge langus. Kui üldsus ei usalda poliitikute klassi, siis võib Itaalia muutuda valitsematuks.
Ent asi pole üksnes itaallastes. Viha poliitikute kliki vastu on muutunud ülemaailmseks nähtuseks. Hiina blogipidajatel, Ameerika teepartei aktivistidel, Briti eurofoobidel, Egiptuse islamistidel, Hollandi populistidel, Kreeka ultraparempoolsetel ja Tai punasärklastel on kõigil üks ühine omadus: viha status quo ja põlgus oma maa eliidi vastu. Me elame populismiajastul. Tavapoliitikute ja traditsioonilise meedia autoriteet libiseb kiirelt käest.
Populism võib osutuda vajalikuks korrektiiviks, kui erakondi tabab skleroos, massimeedia muutub liiga enesega rahulolevaks (või liiga võimulähedaseks) ja bürokraadid ei vasta rahva vajadustele. Globaliseerunud maailmas, mida juhivad pankurid ja tehnokraadid, tunnevad paljud inimesed, et neil pole avalikes asjades sõnaõigust. Nad tunnevad end hüljatuna.
Poliitikuid, kes on üha jõuetumad, et tulla toime tõsiste kriisidega, kahtlustatakse üksnes enda huvide pärast muretsemises, ja sageli põhjusega. Ainus, mida me teha saame, on kaabakad maha hääletada, andes mõnikord hääle kandidaatidele, keda me normaalsemal ajal tõsiselt ei võtaks.
Kuid populismi häda on see, et ta jääb harva leebeks. 1930. aastatel viis see vägivaldsete liikumisteni, mida juhtisid ohtlikud sõjaväevormis mehed. Tänapäeva populistid on teistsugused. Üldiselt ei õigusta nad vägivalda. Siiski paistavad teiste seast silma kahte liiki populistid: ülirikas ärimagnaat ja kloun. Anglosaksi meediamaailmas on Rubert Murdoch, kaugelt liiga paljude ajalehtede, telejaamade ja filmistuudiote omanik, tüüpiline populistlik magnaat. Kuid tema pole kunagi teinud katset riiki juhtida. Itaalia endine peaminister Silvio Berlusconi ja endine Tai peaminister Thaksin Sinavatra aga püüdsid seda – ja püüavad praegugi.
Kloun ega magnaat sobi kumbki kuigi hästi demokraatlikuks juhiks. Küsimus on vaid selles, kumb neist on hullem. Mõni aasta tagasi oli punase nina ja erkrohelise parukaga kloun Brozo Mehhiko telekanalite kõige menukam poliitikakommentaator. 1980. aastal tõmbus Prantsuse kloun Clouche presidendivalimiste kampaaniast välja, kui üks ajaleht avaldas, et teda toetaks 16% valijaid. Clouche hakkas kartma, et võib tulemust liiga palju mõjutada. Nüüd on Itaalias Beppe Grillo, kelle edu hiljutistel valimistel teeb temast esimese elukutselise koomiku, kes hakkab Euroopas suuremat parteid juhtima.
Kuid vaid vähesed klounid püüavad oma maad juhtima hakata. Hollandi poliitiline sõumees Pim Fortuyn ütles enne surma, et teda hirmutab võimalus saada peaministriks. Klounid peamiselt provotseerivad ja see võib olla tervislik. Nemad ei lase poliitilistel kalkulatsioonidel oma vaateid mõjutada.
Fantaasiate ärakasutamine
Poliitilistel ärihaidel seevastu on teistsugused ambitsioonid. Nemad ei ründa eliiti, et neid raputada, vaid et nende võim endale võtta. Lubades oma kogutud rikkusi laiali jaotada, kasutavad nad ära nende fantaasiaid, kellel on vähe ja kes tahaksid rohkemat.
Kuid ärihaid pole sündinud demokraadid. Nende põhihuvi on seotud enda äriga. Ja nad ei kõhkle nõrgestamast sõltumatut ajakirjandust ja kohtuvõimu, kui ärihuvid on ohus.
Kumbki neist populismile reageeringutest ei edenda tõenäoliselt demokraatiat. Vastupidi, nad teevad asjad hullemaks. Vaja on, et peavoolu poliitikud mõistaksid, mis rahva viha kütab, ja reageeriksid sellele. Alustuseks võib olla õige samm panna tähele, mida klounid ütlevad.
© Project Syndicate, 2013
Ian Buruma,
Bard College’i (USA) professor
