Vähestel riigijuhtidel on olnud võimalik nii pikka aega kasutada kombinatsiooni ulatuslikust rahva toetusest ja enam kui märkimisväärsetest finantsidest kui teisipäeval pärast pikka võitlust vähiga 58-aastaselt surnud Venezuela presidendil Hugo Chávezil 14 aasta jooksul.

Kontroll kõigi võimutasandite üle kindlustas selle, et Chávez võis teha peaaegu kõike, mida tahtis. Ja tegigi, alates riigi nime muutmisest – lisades täienduseks oma iidoli Bolivari nime – kuni riigile uue ajavööndi välja mõtlemiseni.

Liidri karisma

Mõistagi ei ole need Chávezi pärandis peamised elemendid. Kuid lahtine on küsimus, mis üldse jääb püsima nn chavismo saavutustest või sellest populistlikust riigisotsialismi sugemetega, aga suuresti ikka liidri isiklikust karismast läbi imbunud poliitikast.

Carnegie mõttekoja analüütik Moisés Naim on aga väljendanud, et Chávez ei jätnud oma maad just paremasse seisu kui 1998. aastal selle etteotsa saades. Naim tõi Bloomberg Businessweekis välja, mida head, halba ja vastikut Chávezi valitsusaeg Venezuelale tähendas.

Heaks peab ta mitte lihtsalt seda, et naftadollarite toel suudeti paljud inimesed vaesusest välja vedada – Maailmapanga andmeil langes riigi vaesus 1998. aasta 50,4 protsendilt 28,5 protsendini 2009. aastal –, vaid poliitilisele apaatiale lõpu tegemist.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega