Ühiselamute ebainimlikes tingimustes kasvavad tuhanded väiksed lapsed

Ühiselamutüüpi majades elavad pered, mitu põlvkonda koos, ühes väikeses toas. Neis tingimustes kasvavad lapsed ei suuda korralikult koolis käia, paljud on kistud pahandustesse. Vanemad soovivad lastele paremaid võimalusi – on vaja keskusi, kus tagatud elementaarne eluks vajalik.

Ühiselamutüüpi maja Põhja-Tallinnas. Koridori räpased seinad on täis kirjutatud roppusi, mille kõrvale joonistatud kanepilehti kujutavaid illustratsioonid. Seal tulevad vastu veidi üle ja alla kümneaastased lapsed, kes on siin sündinud ja terve oma lühikese elu elanud. See on nende mängumaa.

„Vahel tulen koolist ja kardan koridori minna,” räägib üks. „Eriti õhtuti,” ütleb teine. Nad kirjeldavad inimesi ja seiku, mida nad näinud on. Laste jutus pole midagi ilusat ja see ei meeldi neile.

Tallinna linnas on siiani püsti jäänud ligi 30 ühiselamutüüpi maja, kus läbi korruste jooksvates koridorides elavad terved suured perekonnad koos pisikestes tubades. Paljud neist tubadest on erastatud ja neid üüritakse välja. Kümme sellist ühiselamut on linna omandis. Ainuüksi ühes linnaosas, Põhja-Tallinnas, elab sellistes tingimustes ligikaudu 2500 inimest. Ligi pooled neist on lapsed.

Selliseid kasinaid elamispindasid on seega endiselt väga palju ja need tõmbavad ligi kõiksugu sotsiaalseid probleeme, olles omakorda pinnaseks nende probleemide põlvest põlve edasikandumisele.

Üksikema soov

Tuba. 11 ruutmeetrit. Koduks 18-aastasele poisile, tema 13-aastasele õele ja nende emale.

„Sain selle toa, kui olin 18-aastane ja tulin lastekodust,” räägib kahe lapse ema Jelena. „Mul ei olnud mitte kedagi, ühtegi sugulast ega ühtegi täiskasvanut, kes oleks minu eest seisnud või aidanud mul midagi paremat organiseerida,” meenutab naine, miks ta siia ühiselamutüüpi majja elama tuli. „Ema suri, kui olin 5-aastane,” ütleb Jelena napilt pead raputades, andes mõista, et ei soovi sellel pikemalt peatuda. Pärast ema surma pandi ta õega elama erinevatesse lastekodudesse, nii et Jelena ei näinud teda enam. Kuna ka õde suri, ongi nüüd vaid tema, poeg ja tütar. Ja see tuba. Ja ei palju muud.

Nagu ühiselamutüüpi majades tavaks, kasutasid esimestel aastatel neli naabriperet koridori peal ühte tualetti ja dušši. Nüüd jagab Jelena pere ühte vannituba vaid ühe naabriperega. Köögile Jelena ja laste toas ruumi ei ole, nii on ta sättinud pliidi rõdule ja söögitegemine käibki külmal rõdul.