Ma ei pea õigeks valdade liitmist. See lõhub identiteedi ja ajalooliselt kujunenud piirkonnad. Kolgastunud piirkondades valdade liitmine süvendab kolgastumist veelgi. Asundus koos vallamajaga on ikkagi veel mingi tõmbekeskus, aga siis kui pole enam vallamaja, hääbub seegi piirkond.
Mammutvallas jalgsi, jalgrattaga või talvel soome kelguga vallamajja asju ajama enam ei lähe, on tarvis bussiliiklust või autot ja palju aega. Aga vallamajas tuleb ikka käia: uurida, kes sel aastal rahvale kartulimaid harima hakkab, kuidas pensionäridel küttepuudega asjad on, kellel kukkus lehm tiiki, abi otsida, dokumente korda ajada.
Peale selle tuleks vallal abistada ühistute loomist, territooriumi internetiseerimist ja üldse ettevõtluse arendamist. Ja mis kõige tähtsam – sotsiaalasjad peavad korras olema. Vähemalt selliseid teenuseid peaks vald hakkama andma kohapeal, et viimasedki allesjäänud linnadesse ära ei põgeneks.
Praeguseks on Eestis välja ehitatud ja korrastatud esmaklassilised ühendusteed vallakeskuste ja maakonna keskuse vahel, vallamajad euroremonditud. Mammutvaldade teke nõuaks uusi investeeringuid siseteede võrku.
Ehkki valdade liitmist ma ei toeta, pean õigeks vallaametnike arvu drastilist vähendamist. Keskmises vallas võiks olla ainult vallavanem, sekretär- raamatupidaja, üks–kaks sotsiaaltöötajat ja konstaabel, kes jälgib ka keskkonnaolukorda. Kui võimalik, võib üks konstaabel ka kahe valla asju ajada.
Praegu on vallas ametnikke keskmiselt 10–15 ringis. Ametnike arvu vallas võimaldab vähendada see, kui viia lõviosa valla funktsioonidest üle maakonna keskusesse. Vallale jääksid ainult eespool nimetatud funktsioonid.
Haldusreform peaks sätestama, et rahvas valib otse vallavanema ja maakondliku alluvusega linnas ka linnapea (Tallinnas ja Tartus võiks rahvas valida linnaosa vanemad, kes omakorda valivad linnapea ja teised poliitilised juhid).
Kandideeriv vallavanem või linnapea esitab rahvale oma programmi, oma tiimi nimelise koosseisu ning enda ja tiimiliikmete palgad. Nii jääksid ära üllatused ja tsirkus, mis praegu toimub rahva selja taga, vallavanemate ja muude asjameeste paikapanemisel, nende palkade suvalisel määramisel-tõstmisel ja vallavanemate välja vahetamisel.
Kolgastunud piirkonnas on vallamaja puudega inimese, pensionäri, huligaani ja vallavaese jaoks eeskätt maja, kus saab kõik ametiasjad korda ajada.
Mati Laats
Kuidas olla täisväärtuslik kodanik, kes ühiskonnas toimuvaid protsesse mõjutab? President Ilves esitas iseseisvuspäeval rea manitsusi ja üleskutseid. Peame olema nõudlikumad riigi ja iseenda suhtes, valitsejad ei ole „nemad”, kes meie nõusolekuta meilt midagi „nõuavad”. Etteheide riigile või valitsejatele on etteheide ka iseendale.
Olen nõus, et meie rahvaesindajad ei ole kindlasti kuskil kõrgel või kaugel. Ma võin enda valitud riigikogu liikmele pea igal ajal helistada või meili saata ning temaga kokku saada. Paraku on parlamendi tähtsus seaduseelnõude algatamise osas järjest vähenemas.
Jäme ots on valitsuse käes, kellega dialoogi astumine on märksa komplitseeritum.
Kuna „miski on mäda Taani riigis”, siis ei jää tõepoolest muud üle, kui kasutada kõiki põhiseaduslikke õigusi ja tavalisi kodanikualgatuse vahendeid: kontakti võtmine poliitikute ja ametnikega, avalikud pöördumised, demonstratsioonid, streigid, survegruppide ja liikumiste moodustamine. Selle tarvis on küll vaja vaba aega, energiat, teadmisi ja ka normaalset sissetulekut. Lisaks tuleks kõrvale jätta ettekujutus, et minust niikuinii midagi ei sõltu ja hüljata igasugune hirm ja kartus (kasvõi töökoha kaotuse ees). Teisiti aga end riigi peremehena tunda pole kuidagi võimalik.
Niisamuti on nende ridade autor isiklikust „mugavustsoonist” väljumas ja vabakondlikus tegevuses kaasa löömas. Mitte küll „musta lipu valguses”, vaid ikka meie trikoloori all.
Üritada tuleb, kasvõi juba selleks, et saaks öelda nagu filmi „Lendas üle käopesa” peategelane McMurphy, kes hullumaja patsiendina hakkab rasket kraanikaussi põranda küljest lahti sikutama, kuid ei suuda seda liigutadagi: „Aga ma proovisin. Ma vähemalt proovisin!”
Kuido Merits
endine riigiametnik
Vähemalt kord aastas ilmub mõnes Eesti ajalehes lugu, kus väidetakse, et põlevkivielektri tootmist doteeritakse. Viimati eksitas lugejaid sellise väitega Eesti Päevalehe veergudel (27. 02. 2013) MTÜ Eesti Rohelise Liikumise juht Ilmar Part, kes vastandab taastuvelektri toetusi põlevkivielektri väidetavale (kaudsele – toim) subsideerimisele. Kuid elektriarve võimalikult väiksena hoidmiseks ja elektri varustuskindluse tagamiseks on täna hoopis otstarbekas kombineerida põlevkivi- ja taastuvenergeetikat.
Eesti on võtnud eesmärgi suurendada taastuvatest energiaallikatest elektri tootmist. Maksumaksjale ja elektritarbijale on kõige taskukohasem kohandada kõigepealt olemasolevaid elektrijaamu nii, et põlevkivi asemel saaks seal kasutada ka taastuvaid energiaallikaid. Niimoodi saab täna toota taastuvelektrit 35% odavamalt kui uutes elektrijaamades.
Näiteks Balti elektrijaama koostootmisplokis võeti eelmisel aastal põlevkivi kõrval 50% ulatuses kasutusele biokütus. 2012. aastal põletati seal ligi 520 000 tonni biokütust ja seeläbi jäi põletamata 560 000 tonni põlevkivi. Selle tulemusel tekkis ligi 250 000 tonni vähem põlevkivituhka ja õhku jäi paiskamata ligikaudu 457 000 tonni süsihappegaasi.
Uute taastuvelektrit tootvate elektrijaamade ehitamine ei ole halb. See on vaid kallis. Kuni avalikkust valdab mure elektri kõrge hinna pärast, peaksime kõigepealt kasutama kõige odavamaid taastuvelektri tootmise võimalusi. Küll hiljem jõuab ka kallimatega tegeleda.
Põlevkivist toodetud elekter on täna odav. Samas ei maksa unustada, et see võib muutuda kallimaks, kui Euroopa Liit hakkab tõstma CO2 heitmekvootide hinda.
Tõnis Vare
Eesti Elektritööstuse Liidu tegevjuht
