Võlg on muidugi võõra oma ja kui Tallinnas juba kord ametikohti müüakse, siis on see kohalik tava, umbes nagu mägilaste äri naiste ning lammastega. Valgel inimesel pole mõtet võõrasse kultuuriruumi kuuluvat kommet hukka mõista, olgu see kuitahes veider. Küll aga sobib kutsuda üles halastusele! Pikukesed need palgad seal linnavalitsuses ikka on ja altkäemaksu kah viimasel ajal ei taheta eriti anda, majanduskriis on rahval kõri kinni nöörinud – kust peaks vaene bürokraat Toobali lepitamiseks raha võtma? Aga kivist süda ei sula, vaid saadab eakale linnapeale kurja kirja ning annab korralduse plats puhtaks lüüa. Ning mis saab vana väsinud mees noore, jultunud terroristi vastu? Ohates annab ta allkirja, nagu omal ajal president Päts, kui Kremlist saabus ukaas vahetada välja vabariigi valitsus.

Aga roosiline pole seis ka IRL-is. Seal leidis nimelt aset hämmastav ja seninägematu müsteerium, kus esmakordselt meie riigi niigi kannatusterohkes ajaloos sekkusid poliitikasse kalad! Peipsi järve tintmustast sügavikust kerkis pinnale hirmuäratav Kalakuningas, kelle vastu inimene ei saa teps mitte ja kes sokutas erakonna juhatusse ning riigikogusse, keda heaks arvas. Mingis mõttes on muidugi uhke omada sedavõrd vägevat liitlast, kes üheainsa sõrmenipsuga toob erakonda sadu hingi. (Umbes nagu Koolnute Kuningas „Sõrmuste isandas”.) Teisalt, kui tasakaal erakonna juhatuses liialt kalade kasuks kaldub, võib võim inimeste käest sootuks vee alla libiseda. Ja siis istub Urmas Reinsalu järgmisel erakonna suurkogul juba kahvatult nurgas, samal ajal kui Kalakuningas talle kõnepuldist hoiatavalt laulab:

„Oota, küll sa minu karja näha saad! Lõhed laiad, laugud otsal säravad! Seljauimed vikerkaarest värvitud! Küljed hõberahadega kirjatud!”

Tänaseks on Kalakuningas küll merepõhja tagasi läinud, aga mis saab tema poolt erakonda koetud marjast? See tundub vägagi elujõuline ja valiti koguni uurimiskomisjoni etteotsa – iseennast uurima. Miks mitte, põhjalik enesesse süüvimine on tee nirvaanani.

Ja Reformierakond? Noh, sellest kurvastavast nähtusest olen ma kirjutanud terve möödunud aasta. Naeris on ikka sügaval maa sees ja enam ei viitsi keegi teda sikutada kah. Naeris ise muidugi rõõmustab – näe, kavaldasingi kõik üle! – ning mädaneb tasakesi.

Kõige selle porno ja porduelu kõrval istuvad kusagil tagasihoidlikus toakeses rahvakogu aktivistid, ümmargune peake korralikult kammitud ja käed viksilt põlvedel, ning loevad interneti teel laekunud ettepanekuid selle kohta, kuidas edendada demokraatiat. Ees ootavad hoogsad mõttetalgud lauluväljakul ning siis – edasi riigikokku! Kujutan seda ette. Nagu siseneks mõni häbelik külakoolmeister rekkajuhtide litsimajja, kus pidu kogub parajasti hoogu, ning telliks viisaka kummarduse saatel klaasi piima.

President Ilves on küll rõhutanud, et pole olemas „meid” ja „neid”, on üks ja seesama rahvas. Põhimõtteliselt olen nõus. Ka nägu ja tagumik on ju mõlemad inimese kehaosad. Aga siiski üsna vastandlikud ja heal meelel nad kokku ei puutuks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid