TÄISMAHUS: Antibiootikumidele allumatud bakterid kujutavad inimestele suurt ohtu
Möödunud nädalal avaldas Briti kõrgem meditsiiniametnik Sally Davies, et järgmisel 20 aastal on terrorismist kordi suurem oht uute antibiootikumide puudus ning inimeste vastuvõtmatus vanade ravile. „Kui kogu maailm ei panusta teadustööle ja uute ravimite väljatöötamisele, võib tulevikus iga väiksemgi operatsioon kujuneda eluohtlikuks infektsioonide tõttu, mida ei osata ravida,” selgitas Davies The Guardianis.
Ehkki Eesti eksperdid nii dramaatilised ei ole, nendivad ka nemad, et probleem on tõsisemast tõsisem. Kõneleb sellest faktki, et Maailma Terviseorganisatsioon WHO on kuulutanud antibiootikumiresistentsuse ehk vastuvõtmatuse kolmandale kohale rahvatervise riskide osas.
Mis siis viimastel aastatel juhtunud on? Esimene probleem on see, et uusi antibiootikume on turule tulemas minimaalselt. Enamik neist töötati välja 1960-ndate keskpaigas, misjärel arvati, et sellega on töö tehtud ning bakteriaalsed infektsioone suudetakse kontrolli all hoida. 1980-ndatel ilmnes aga, et antibiootikumide mõju hakkab vähenema ja nakkused muutuvad nendele üha enam vastuvõtmatuks, selgitas Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi professor Tanel Tenson. Uusi ravimeid aga peale tulemas ei ole, sest nende väljatöötamine ei tasu nii tootmisele seatud karmide nõuete kui ka ravimite madala müügihinna tõttu enam ära.
Olukorra teeb keerulisemaks ka see, et ärilises mõttes töötab meditsiinimaailm uute antibiootikumide tootmisele vastu. Kujunenud on nn surnud ring, kus arstid vajavad küll uusi ravimeid, ent resistentsuse tekke ja leviku vältimiseks eelistavad neid kasutada vaid kriitilisteks juhtumiteks, mistõttu jäävad uute antibiootikumide müüginumbrid liiga väikeseks, et motiveerida ravimifirmasid neid tootma.
„Sisuliselt töötad midagi välja, aga seda on mõistlik mitte ulatuslikult kasutada,” tõdes Tenson. Seetõttu toimub maailmas praegu üldiselt pigem vanade antibiootikumide modifitseerimine kui uute välja töötamine.
Palju ja kergekäeliselt
Vanadega on aga läbi ajada keeruline, sest kuna aastate jooksul on antibiootikume välja kirjutatud liiga palju ja kergekäeliselt, on haigusi põhjustavad bakteritüved muutunud ravimite suhtes tundetuks.
Sealjuures ei peitu aga probleem mitte ainult antibiootikume ületarvitavates inimestes, vaid ka nende kasutamises veterinaarias – umbes poolt antibiootikumide üldkogusest kasutatakse loomakasvatuses.
Selle tagajärjel tekivad loomade organismis antibiootikumidele resistentsed bakterid, mis omakorda jõuavad toiduainetesse, loomadega kontaktis olevate inimeste organismidesse või ka näiteks sõnnikust pinnavette.
Küsimusele, kas mitte kunagi antibiootikume tarvitanud inimene on „ohust” prii, vastas Tenson, et päris nii lihtne see ei ole, kuna probleem puudutab ühiskonda tervikuna. „Haigus ei teki kehas ise, vaid tuleb kelleltki teiselt. Mida rohkem on antibiootikume kasutavaid inimesi, seda rohkem on ka võimalus resistentsete bakterite tekkeks, mis omakorda järgmistele inimestele üle kanduvad,” selgitas ta.
Ühiskondlik küsimus
Seetõttu on antibiootikumide väljakirjutamine mõnes mõttes ühiskondliku hüve küsimus. Arst seisab valiku ees, kus antibiootikumi välja kirjutamine võiks inimese haiguse paari päevaga kõrvaldada, ent sellega suurendaks ta jällegi vastuvõtmatuse tekkimise ohtu nii inimesele kui ka tervele ühiskonnale.
Tensoni sõnul pole hullu, kui inimene antibiootikume ei tarvita ning selle võrra näiteks päeva kauem kodus püsib ja haigust põeb. Teisalt on palju haigusjuhtumeid, kus antibiootikumide kasutamine on möödapääsmatu.
Ehkki globaalselt kutsutakse üles antibiootikumide välja kirjutamist vähendama, ei ole see igapäevaelus nii ometigi lihtne.
„Inimesed tulevad arsti juurde lõunapausi ajal, kiiresti läbi joostes. Patsient nõuab kiiret ravi ja kui sul on tunni jooksul veel viis patsienti ukse taga ootamas, ei ole aega hakata inimesele rääkima sellest, et maailmas kasutatakse antibiootikume liiga palju ja peaksime seda vähendama,” rääkis perearst Anneli Talvik. „Kindlasti on aga arsti ülesanne veenda patsienti valitud ravitaktikas, mis ei tarvitse sugugi olla antibiootikumikeskne, aga mitte anda kergekäeliselt antibiootikume näiteks viiruse korral.”
Küsimusele, kuivõrd Eesti perearstid oma igapäeva töös antibiootikumide ravile vastuvõtmatute inimestega kokku puutuvad, vastas Talvik, et esmajoones puudutab see probleem ikkagi haiglameditsiini ja raskeid haiguseid.
Sama tõdes ka Tenson ning selgitas, et paradoksaalselt saadakse kõige ohtlikumad nakkused just haiglas: seal kasutatakse antibiootikume kõige rohkem ja seal on nakkuste levik suurim.
„Minnakse südameoperatsioonile, see läheb hästi, ent selle käigus saadakse nakkushaigus, mis enam ravile ei allu ning inimene võib surra,” selgitas ta.
Olukord on Eestis võrreldes muu Euroopaga veel suhteliselt hea. Koos Skandinaaviaga kuulub Eesti nende riikide sekka, kus tarvitatakse antibiootikume suhteliselt vähe ning siin esineb ka resistentsuse juhte küllaltki harva.
Mitu korda kurvem on pilt Lõuna-Euroopas. Teisalt tõdes Talvik, et probleeme esineb ka Eestis. „Vaadates näiteks nende 20–30-aastaste inimeste haiguslugusid, kes on keskmisest rohkem antibiootikume tarvitanud, ilmneb tõesti, et nende haiguste ravimine võtab kauem aega ning mõnikord enam „tavapärane” kuur ei aitagi,” möönis ta.
Olukorrale võimalikke lahendusi välja pakkudes märkis Tanel Tenson, et esmajoones tuleks siiski muuta antibiootikumide kasutamine võimalikult täpseks, see tähendab, et enne ravi algust määratakse, kas nakkus on ravimile resistentne või mitte. Viimasel juhul raviefekti ei ole ja ainsaks tulemuseks on resistentsuse levikule kaasaaitamine. Selleks, et ravi oleks täpsem, tuleb töötada välja praegustest kiiremad diagnoosimeetodid. Teiseks tuleb vähendada antibiootikumide kasutamist loomakasvatuses. Ja kolmandaks on selge, et uusi antibiootikume on vaja.
