Inimõiguste volinik: laste vaesus vajab Eestis rohkem tähelepanu
Õigus toidule ja normaalsetele elamistingimustele on inimõigus, mis lastele tuleb tagada, ütleb euro-
volinik Nils Muižnieks.
Eesti laste ombudsman kandis juba eelmisel aastal ette, et 45 000 last elab absoluutses vaesuses ja 18 000 vaesusriskis. Me oleme oma lehes kirjutanud, kuidas terved pered elavad ebainimlikes tingimustes, kümneruutmeetristes külmades tubades ilma pesemisvõimaluseta. Kas see — laste toidu ja normaalsete elamistingimusteta jätmine — ei ole nende inimõiguste rikkumine?
Ilmselgelt on majanduskriis ja kasinus tabanud lapsi kõige rängemalt. Laste vaesuse kasv on tõsine probleem. See on oluline, sest me isegi ei tea selle pikaajalist mõju nende laste tulevikule — kuidas see mõjutab nende tervist, vaimset tervist, ligipääsu haridusele, suhtumist vanematesse, valitsusse, Euroopasse. Me ei tea seda täpselt, aga ma ei arva, et see mõju saab olla kuidagi hea.
Kui vaadata kriisi mõju Eestis, siis tundub, et enamikus teistes valdkondades on teil läinud suhteliselt hästi, kuid see valdkond — laste vaesus — vajaks rohkem tähelepanu. Mind näiteks hämmastas, et valitsusel on laste vaesuse kohta kogutud nii vähe andmeid. Viimased andmed, mis sotsiaalministeerium suutis meile anda, olid 2010. aastast. Ajakohaste andmete kogumine peab olema esimene samm olukorra mõistmiseks. Teiseks tuleb vaadata olukorda Eesti eri paikades — sest suurtes ja väga väikestes omavalitsustes on väga erinev olukord. Tuleb tagada, et inimestel oleksid samad võimalused ja samad minimaalsed standardid.
Euroopa Komisjon teatas hiljuti, et majanduskriisi tõttu on kõige rohkem kannatanud kõige vaesemad inimesed. Mida Eesti valitsus konkreetselt peaks tegema?
Nüüd, kui Eesti tundub olevat kõige suuremast kriisist üle saanud, on aeg tõsta sotsiaalkaitse taset, pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamatele. Kõige haavavamad on lapsed, paljulapselised pered, puudega inimesed, väikese pensioniga vanad inimesed.
Eesti on alla kirjutanud Euroopa sotsiaalhartale. Seal on teatud miinimumstandardid paika pandud — need tuleb tagada kõigile inimestele. Teiseks, teil on olemas oma riiklik inimõiguste tagamise struktuur. Õiguskantsler, laste ombudsman, võrdõiguslikkuse volinik — konsulteerige nendega. Kaebuste ja uuringute kaudu saavad nad olukorda jälgida. Samuti spetsialiseerunud MTÜ-dega — nemad teavad, mis rohujuuretasandil tegelikult toimub. Pange nad ennast aitama, olukorda jälgima.