Päris Lasnamäe keskel asuva sünge üheksakordse maja esimesel korrusel elav perekond tülitses tõepoolest. Isa istus äraoleval ilmel laua taga. Ema seisis tema kõrval ja täristas oma tõde kui kuulipildujast. Kass jälgis sündmuste arengut diivani alt. Konflikti põhjustaja – keerulises eas plika, rõngas huules – teatas kõrgendatud häälel: „Mul ükstaskõik, mis hinde ma saan. Mul on üldse ükstaskõik, kas ma selle kooli lõpetan. Sest mulle see kool ei meeldi. Ja klassikaaslased ei meeldi!”

Teismelise silmad pildusid tuld, põsed kattusid punaga. Ta põgenes oma tuppa, kuid lendas sealt juba hetke pärast välja ja lajatas diskussioonile rasvase punkti. „Ma vihkan teid!” sisistas ta läbi hammaste. „Vihkan sellepärast, et te olete venelased.”

Nagu kõiki uusaastaid, tähistas Lasnamäe ka millenniumi kaks korda: kell 23 Moskva ja 24 Eesti aja järgi. Tõe huvides tuleb tunnistada, et kell 24 lahvatas taevas Lasnamäe kohal iga aastaga järjest heledamaks ning jäi kell 23 üha pimedamaks.

Tüdruk kuulus sellesse põlvkonda, kes ei arvutanud, kui vana ta siis on, kui saabub aasta 2000, sest millennium oli kohe-kohe kätte jõudmas. Juba varasest lapseeast peale oli tema pilgus midagi veidrat, mittefokuseeritut. Ta vaatas maailma justkui kõrvalt. Tema välimuski kinnitas ta erisugusust. Kärtsroheline riietus, kuldsed baleriinad, pikad säravad küüned, ning silmad, mille ripsmeid ehtisid rohelised suled. Suunurgas aga – tilluke huulerõngas. Tüdruku habrast kehaehitust arvestades jättis see kooslus muinasjutulise mulje. Ta meenutas haldjat, kes võib suvalisel hetkel oma roheliste ripsmetega lehvitada ja minema lennata. Haldjatüdruk võttis vastu uue sajandi. Tema elu alles algas.

Paraku oli selles elus üks kahetsusväärne ebameeldivus – tema isiklik nimi! Kui laps sündis, oli vanematel kokkulepe: kui sünnib poiss, siis paneb talle nime ema, kui tüdruk – isa. Isa panigi nime. Läks ja registreeris lapse iseseisvalt Irinaks. Kui lapse ema sünnitunnistust nägi, langes ta sügavasse depressiooni: no mis Irina-Ira-Irka? Ning hakkas tüdrukut algusest peale kutsuma Riinaks. Ning leppis selles ka lasteaias kasvatajatega kokku. Ja selgitas asja algkoolis, et vaadake, asi on nii, et laps on selle nimega harjunud. Tüdruk kasvas kindlas veendumuses, et tema nimi on Riina, kuni nägi 11-aastaselt, kui pere valmistus välismaale sõitma, juhuslikult oma passi.

„Kelle pass see on?” Lapse selletagi suured silmad pidid orbiidilt äärepealt välja lendama.

„Tütreke, see on sinu ametlik nimi ...”

„See ei ole minu nimi!”

Just nii ütles ta ka õpetajatele koolis. Algkooliaastad möödusid, õpetajaid tuli juurde ning mõni neist ei näinud põhjust jätta meelde lapse mitte-päeviku nime. Mis tähendab, et tahvli juurde kutsuti Irinat. See vallandas veidra reaktsiooni kõigi teiste meelest, kuid täiesti loogilise tüdruku enda meelest: ta lihtsalt ei reageerinud! Ta ei tõusnud vastamiseks, ei läinud tahvli juurde, keeldus üldse rääkimast nende õpetajatega, kes kõnetasid teda Irinana.

Sellele ennenägematule olukorrale lisandus peagi veel üks probleem: tüdruk ei tundnud oma vene perekonnanime üle uhkust. Enamgi veel, see nimi häiris teda. Mitte et nimel oleks midagi viga olnud, mitte seda, kuid see lihtsalt määratles teda selgelt kui venelast, kuid mingit seesmist seotust Venemaaga ja üldse Vene ajaloo, kultuuri, kirjanduse ja muu sellisega Riina ei tundnud. Mis venelane ta on, kui pole elus kordagi Venemaalgi käinud. Ja nende venelastega, kes ümbritsesid teda Lasnamäel, ei tahtnud ta üldse tegemist teha. Lõpuks püüdis ta oma passiandmed unustada, jättes endale õiguse olla väljamõeldud Riina. Mittevene Riina.

Asi läks aina segasemaks. Alates kuuendast klassist lõpetas ta protestist kõige venepärase vastu koolis emakeele õppimise, tehes seda demonstratiivselt. Näiteks istus ja viilis vene keele tunnis küüsi. Tema enda selgituse järgi selleks, et mitte asjatult aega raisata – teritan vähemalt küüsi. Arusaadavalt viis selline tunni ajal tehtav maniküür õpetajad endast välja.

„Irina!” prahvatas õpetaja.

Tüdruk vaikis ja jätkas keskmise sõrme küünele kuju andmist.

„Irina! Noh, hea küll, Riina ...”

Tüdruk tõstis sulised ripsmed: „Mulle ei ole vene keelt vaja.”

Eesti keel oli seevastu tema lemmikaine. Kui vene keele õpetajad tundusid talle konfliktsetena, siis eesti keele omad olid täiesti armsad. Eesti keelt oskas Riina klassis kõige paremini. Tema prioriteedid šokeerisid isegi tema puberteetikutest klassikaaslasi. Riina-Irina suhted klassiga ei olnud head. Ning ta asus otsima teistsugust seltskonda, käis huviringides, kus suhtlemine toimus eesti keeles ja kus järelikult õppisid eesti lapsed. Ja see talle meeldis.

2000. aastatel pillas Vene Erakonna Eestis esimees Stanislav Tšerepanov venelaste ja eestlaste vahelisi suhteid iseloomustades lause: „Nad ei taha meiega kodumaad jagada.” Fraas läks sententsina vene massidesse. Selleks et kodumaa saaks omasemaks, tekkis aastatuhandevahetuse paiku uus tendents: vene perekonnanimede vahetamine eestipäraste vastu.
See ettevõtmine maksis kõigest 600 krooni. Perenimesid vahetati põhiliselt kolmel viisil: tõlgiti (oli Ogurtsova, sai Kurgiks), eestistati (oli Sejina, sai Seinaks) või otsiti välja kauged-lähedased sugulased (laialt arutleti näiteks missivõistluse võitja Inna Roosi, endise Životnikova, nimevahetuse üle). Leidus neidki, kes arendasid protsessi absurdini. Nii näiteks registreeriti perekonnanimena Ivanoff. Ja muidugi mõista, kui sul oli nüüd eesti nimi, siis tuli vene keelt rääkida aktsendiga. Muide, selliseid näiteid võib leida ka Eesti praeguste poliitikute hulgast.

Riina tahtis vahetada nii ees- kui ka perekonnanime. Sellele järeldusele tuli ta pärast seda, kui oli hoolikalt uurinud oma sugupuud ja saanud kinnitust isiklikule teooriale, et tema päris-perekonnanimi oli, nagu öeldakse, laest võetud. See nimi oli tema vanavanavanaisale pandud tegelikult esimese pähekaranud sõna järgi. „No siin ei ole ju midagi, millest kinni hoida,” mõtles Riina. Teine küsimus oli, mille vastu vahetada? Ta otsustas laenata nime tädimehelt, kes oli eestlane. Ning Riina hakkas rõõmsalt esinema eesti perenimega. Esialgu siiski vaid esinema.

Lasnamäe moekalduvused naeris Riina välja. Ta ise nägi välja hoopis teistsugune. Näiteks kitkus ta kulmud viimseni välja, pärast aga joonistas need sinna, kuhu talle näis parajasti sobilik. Enamasti kukkus välja selline veidi üleolevalt imestav nägu. Imestava haldja oma.

Riina oli elanud Lasnamäel lapsest saadik. Talle olid jäänud meelde õued, mida piirasid majade valged seljad ning hoovidesse üles seatud metallist konstruktsioonid, mis olid lastele turnimiseks mõeldud. Kuid lapsed armastasid ronida neil veidratel torumoodustistel, kus klopiti vaipu. Väikese tüdruku teiseks Lasnamäe õueelu magnetiks olid kassid. Neid oli palju ja nad elasid keldrites. Kassid meeldisid tüdrukule väga, sellepärast tõi ta alailma koju järjekordse maailma kõige-kõige armsama kassipoja. Perekonnapea aga kupatas „söödikute levitajad” tuldud teed tagasi. Tüdruk nuttis. Kuni ükskord, kui isa tuli tütrele huviringi järele, palus ta tüdrukul istuda tagaistmele ja tõstis talle sülle imeliku suure karbi. „Mjau!“ piiksus karp. Tüdruk puhkes nutma. Seekord õnnest. Sellest päevast peale oli haldjatüdrukul kõige suurem sõber. Nad magasid koos, sõid koos ja ei õppinud ühiselt vene keelt.

Kõik Lasnamäe koolid on väliselt sarnased. Nad erinevad üksnes fassaadi värvi poolest. Omavahel rääkides ei nimetanud lapsed neid enamasti mitte numbri, vaid värvi järgi. „Millises koolis sa käid?” – „Punases.” Punane koolimaja oli eesti, valge kool vene oma. Valge helesinisega – vene eliitkool. Riinale meeldis kollane. See oli ka eesti kool. Ta otsustas sinna üle minna.

2004. aastal olid poiste ja tüdrukute, aga ka nende vanemate pilgud suunatud Lätile ja sealsele vene kooli reformile. Järsk riigikeelsele õppele üleminek vallandas Lätis ägedaid proteste.

Eestis võeti vastu sujuva ülemineku programm. Meie riigis olid võimalikud mitmed eestikeelse õppe variandid: keelekümblusklassid, hilise keelekümbluse klassid, eri ainete õppimine eesti keeles, vene klassid eesti koolides ... Kõik see Riinat ei rahuldanud. Tema tahtis õppida eesti koolis eesti klassis. Ja esimene asi, mis talle pähe kargas, kui ta oli eksamid edukalt ära teinud ja jõudnud eesti kooli pinki, oli: „Ja ükski värdjas enam ei mölise!”

Riina uus klass oli sõbralik. Selliseid nagu tema (või peaaegu selliseid), samuti venelasi, kes eelistasid rääkida eesti keelt, oli klassis viis. Need venelased suhtlesid omavahel ainult riigikeeles. Klassikollektiivis ei arutatud mingeid rahvuslik-konfliktseid teemasid. Vene noored hakkasid käima Pronkssõduri juures? Sõdur valati värviga üle? Aljoša toimetati teise kohta? See klass ei märganudki seda kõike.

„Tere! Ma tahaksin nime vahetada.” Perekonnaseisuameti töötaja, väljapeetud ametnikukostüüm seljas, ulatas Riinale vastuseks blanketi ja peotäie eeskirju tutvustavaid voldikuid. Üks kirja pandud punktidest rikkus Riina tuju ära: 16-aastane saab nime vahetada üksnes vanemate nõusolekul. „Isa vihastab,” käis tal peast läbi ... Mõtte katkestas kuldses käekotis vibreerima hakanud mobiiltelefon.

„Kus sa oled?” küsis boyfriend.

„Perbüroos.”

„Kui sa vahetad praegu oma nime eesti omaks, on meie vahel kõik läbi.” Riina Lasnamäe kavaler määratles oma identiteeti venelasena. Ning oli selles küsimuses kategooriline.

„Oh, see ka vihastab,” mõtles tüdruk ja ulatas blanketid tagasi. „Olgu, ootan, kuni saan 18.”
2000. aastatel tuli käibele mõiste „Eesti venelane”. Eesti publiku jaoks sai sellest uudis.

Ajakirjanduses ilmusid artiklid, mis rääkisid kohalike venelaste ja venemaalaste erinevustest. Venelaste jaoks oli uudis, et see on uudis. Moskvas nimetati Eesti venelasi juba ammu välismaalasteks. Räägiti, et Eesti venelaste vene keel erineb nii Baltikumi aktsendi kui ka teatava klassikalisuse poolest – teisisõnu, on sõna otseses mõttes konserveeritud. Ning ei sisalda uut vene slängi, kuid see-eest sisaldab eesti oma. Näiteks пойдем посуйтсуем; максуешь ты; надо бы лепинг подписать; кто ты по амету? ja nii edasi.

Õppimine eesti koolis aitas Riinal uutmoodi mõista ennast ja ümbritsevat. Ta esines igapäevaelus tädimehe eesti perekonnanimega suure rõõmuga ja rääkis eesti keeles kõvemini kui vene keeles. Paraku suhtusid eestlased temasse ikka kui venelasse, venelased aga, kaasa arvatud tema oma noormees, võtsid teda pigem eestlasena. Või siis tüdrukuna, kellel on väga eestlaslikud vaated.
Kuid vaatamata oma eestimeelsetele vaadetele astus see tüdruk Keskerakonna noortekokku. Kuidas nii? Lihtsalt sõbranna ema oli parteis ja rääkis tüdrukutele, et seal saab lõbusalt aega veeta. Osaleda paraadidel, rongkäikudel ja miitingutel, õhupallide ja loosungitega – meelelahutus missugune! Sõbratarid jäid nõusse ning nii võttis Riina osa ühest Tartu keskerakondlaste aktsioonist. Siinjuures tuleb märkida, et sellel ajal punus ta endale igal hommikul pähe krokodillisabad – hulga peenikesi põimitud patsikesi, mis meenutavad sarvekesi. Seda soengut on erakordselt keeruline teha, sellepärast oli Riina aktsioonipäeval eriti uhke: krokodillisabad olid suurepäraselt õnnestunud. Ta hoidis oma pead püsti ja peos plakatit „Ansip, võta mõistus pähe!”. Postimehe fotograaf tegi temast pildi ning see pilt koos loosungiga ilmus ka ajalehes. Riina oli väga uhke: no nii ilusad krokodillisabad kukkusid välja!

Riina sugulased hirmutasid, et koolivahetuse hinnaks on ülikooli mittepääsemine, sest tüdrukul, kelle emakeel on ikkagi vene keel, ei ole lihtsalt reaalne kirjutada kirjandit eesti keeles. Aga oli! Riina kirjand oli klassi parim. Ta sai ligi maksimaalsed 100 punkti.

„Tütarlaps, teie eksamitulemused avaldasid meile muljet. Teie tööd samuti. Me tahaksime esitada teile mõne küsimuse.” Kunstiakadeemia vastuvõtukomisjoni ees istus abiturient Riina, kelle passis seisis nimi Irina. „Aga miks teil rõngas huule küljes on?”

„Näed siis, nemad küsivad rõnga kohta, aga mind hirmutati, et hakatakse küsima vene perekonnanime kohta,” mõtles ta. Kuuldavale tõi aga vastuse: „Kui ma olin 13, lasi ema endale augu ninna teha ja küsis, kas mina ei tahaks lasta endale kusagile auku teha. Tegin augu huulde. Ja et ennetada teie järgmist küsimust, vastan: ei, kui ma joon, ei voola vesi suust välja.”

Ta võeti ülikooli vastu.

Oma 23. eluaastaks harjus ta elama kahe nimega. Kui oli vaja esitada dokumente, oli ta Irina, aga kui jutt käis igapäevaelust, siis Riina. Riina nimele saabusid meilid. Riinaga suhtlesid sõbrad, Irina aga reisis ja oli haigekassas kindlustatud. Unistus ametlikust nimevahetusest aga jäigi unistuseks.

Eesti noorte seas veedetud aastate jooksul sai talle lõplikult selgeks, et isegi suurepärane eesti keele oskus ei tee temast eestlast. Ja üldse, kas tema eesmärk oligi rahvust vahetada? Nii et nüüd tahtis ta põhimõtteliselt vahetada perekonnanime, kuid mitte põhimõtteliselt eesti omaks.

Nimevahetus ei ole maailmapraktikas sugugi haruldane. Psühholoogid arvavad, et nime vahetamine annab tunnistust inimese seesmisest konfliktist kas oma perekonnaga või minevikuga. See on millestki lahtiütlemine, millegi salgamine, soov olla keegi muu, kui sa oled tegelikult.

Kui rääkida migrantidest, siis ... nemad tunnevad end haavatavatena, kaitsetutena, sattudes uude kultuurikeskkonda, kus neil ei ole juuri ega tuge. Niisugusel juhul saab uuest nimest kaitsekiht, mis turvab peidetud poolt ehk siis tegelikku nime.

Olümpia hotelli Boulevardi kohvikus istudes sobitus ta ümbritseva interjööriga suurepäraselt. Noor stiilne naine ei olnud selle maailmaga enam vastuolus. Ta peegeldas selle nägu.

„Ma olin hiljuti peol. Ja kohalikud rastamehed laulsid seal sellest, kuidas nad lähevad jala Lasnamäele. Kujutad ette?!” Ta puhkes siiralt naerma. „Ma ei kujuta ette, et võiksin Lasnamäest armastuslaule laulda. Kuigi ma elan siiani päris selle rajooni südames.”

„Aga kas sa oma identiteedi oled üles leidnud?”

„Ma ei tea, kes ma olen. Selles mõttes, et millisesse rühma ma peaksin end liigitama. Viimasel ajal olen otsustanud nimetada ennast slaavitariks. Ilus ja arusaamatu.” Noor naine naeratas avalalt.

Selle naeratuse sümmeetriat ei rikkunud enam rõngas.