AKADEEMIA nr 4 püüab meid lahti raputada juurdunud stereotüüpidest
Eelmises numbris alguse saanud artiklis käsitleb Peter Harrison (tlk Indrek Peedu) neid ajaloolisi asjaolusid, mis viisid dualistlike kategooriate „teadus“ ja „religioon“ esilekerkimiseni. Võib öelda, et kui teadus leiutati 19. sajandil, siis „religioon“ leiutati Euroopa valgustusaja käigus, reformatsioonile järgnenud kristliku fragmenteerumise järellainetuse tulemusena. Kui teaduse leiutamine 19. sajandil muutis esmakordselt võimalikuks teaduse ja religiooni suhte, siis tegi religiooni ja religioonide esilekerkimine valgustusajal võimalikuks ühe religiooni võrdlemise teisega. „Religioonist“ sai seega kontseptuaalne võrk, mille kaudu filtreerusid Lääne mõttemaailma teadmised eksootiliste rahvaste kohta. Lühidalt öeldes, maailma religioonid loodi kristluse killustatust tervele maailmale projitseerides. „Religiooni“ kategooria loodud religioosse pluralismi filosoofiline probleem ilmneb selles, et religioonide tõetaotlused võistlevad üksteise vastu, seega järelikult ei saa nad kõik tõesed olla. Uskumuste klassifitseerimine õpetusteks ning nendele sama staatuse omistamine, mis neil võis olla valgustusjärgses kristluses, tekitabki konflikte. Valdav enamik töid, mis väidab end tegelevat teaduse ja religiooni suhtega, tegeleb tegelikult teaduse ja kristliku teoloogia suhtega. Nende kategooriate ebakriitilise kasutamise üheks ettekavatsemata tulemuseks on asjaolu, et kui teadus kinnitab mingite religioossete tõekspidamiste õigsust, siis lükkab ta paratamatult kõrvale teised. Püüe sisse seada heanaaberlikke suhteid kristluse ja teaduse vahel võib kaasa tuua languse kristluse ja teiste usundite vahelise dialoogi mõtestatuses. Samuti on oluline tähele panna nende kategooriate ning nende suhete poliitilisi mõõtmeid. Mõnikord osutub see, mida esitatakse teaduse ja religiooni suhtlemisena, tegelikult varjatud katseks saada osa teaduse prestiižist ja sellise lähenemisega kaasneb oht minetada see, mis on religioossetes traditsioonides eripärast.
Üldlevinud arusaama keskajast kui teaduse jaoks erakordselt pimedast perioodist, mil mõistuse valguse asemel domineerisid usureeglid, kummutab James Hannam (tlk Atko Remmel). Just loodusfilosoofia oli üks alusaineid, mida keskaegses ülikoolis õpetati. Sellega treenisid oma vaimu ka sellised lugupeetud teoloogiadoktorid nagu Aquino Thomas, Albert Suur ja Nicolaus Oresmius, kes kirjutasid kommentaare Aristotelese filosoofia kohta, mis igasugused religioossed ideed kõrvale heitsid. Asjaolusid lähemalt uurides selgub, et nii sel kui ka paljudel teistel perioodidel võiks teaduse ja religiooni suhet oluliselt täpsemini kirjeldada „omavahelise loomingulise pingena“. Keskajal oli kirik hariduse infrastruktuuri ülevaatajaks ja korraldajaks. See roll tähendas nii akadeemilise vabaduse tagamist kui ka piiride paikaseadmist. Üldiselt tehti seda leebelt, hoolitsedes peamiselt selle eest, et võtmepositsioonidel oleksid õiged inimesed. Kuna ülikoolide juhtimine oli õpetlaste endi kätes, muutis see kombinatsioon ülikoolid sõltumatuks kohalikest mõjudest ning andis spekuleerimisvabaduse väga laias teemade ringis, mis tähendas ühtlasi seda, et nende seisukohad olid kõrgelt hinnatud. Loodusfilosoofiat, nii nagu seda õpetati keskaegsete ülikoolide kunstide teaduskonnas, nähti olulise uurimisvaldkonnana nii iseenesest kui ka selleks, et liikuda edasi kõrgemate õppeaineteni. See oli iseseisev, teoloogiast lahus seisev ala, millel oli üpriski suur intellektuaalne vabadus vähemalt seni, kui see tegeles loodusliku maailmaga. Kuigi neist piiridest üleastumine tõi kaasa oma tagajärjed, olid kiriku seatud distsiplinaarprotseduurid suunatud peamiselt teoloogidele, kes tegutsesid märksa ohtlikumal alal.
Edu teaduses eeldab võimet ajas rännata. Erinevalt diletandist peab professionaal mõtlema sellele, kuidas tema ideid vähemalt järgmise kümne aasta jooksul vastu võetakse. Pole ju mingit mõtet avaldada töid, mida peale sugulaste ja paari sõbra loeb veel vaid kaks-kolm inimest. Põhilise reegli on kenasti sõnastanud Malcolm Gladwell raamatus Väljavalitud: Lugu edust ja edukusest. Selleks et mõnel alal edu saavutada, tuleb sellega vähemalt kümme tuhat tundi pühendunult tegelda („kümne tuhande tunni reegel“). See reegel, nagu Gladwell veenvalt näitab, kehtib ühtviisi nii Mozarti kui ka Bill Gatesi kohta. Jüri Allik omakorda pakub üksteist hea-kiire-toit-stiilis retsepti, kuidas kümne aastaga jõuda ühes teadusvaldkonnas tippu. Kõige tavalisem tee on piisavalt suur viidete arv ilmunud töödele, mis enamasti näitab, et avaldatud ideed on olnud mõjukad ja teised ei saa neist vaikides mööda minna. Lisaks uuritavale probleemile tuleb igapäevaselt lahendada suur hulk praktilisi küsimusi, nagu näiteks, kuidas toime tulla ajapuuduse all kannatavate ajakirjatoimetajatega, kellest sõltub, kas sinu doktoritööks vajalik artikkel võetakse vastu või mitte.
Kümme tuhat korda x tundi töötanud Ilya Prigogine (1917–2003) on olnud igati huvitatud igivanast probleemist: mis on aeg, mis on pöördumatus? Einstein on andnud vastuse, et pöördumatus on illusioon, subjektiivne mulje, mille põhjuseks on erandlikud algtingimused. Kuid tänapäeval saame üha teadlikumaks tõigast, et kõigil tasanditel elementaarosakestefüüsikast kosmoloogiani on teadus taasavastamas aega. Prigogine näitab (tlk Kalle Hein), et aeg kestuse, pöördumatuse tähenduses on põhimõtteliselt seotud juhuslikkuse rolliga, mis on igati kooskõlas Boltzmanni vaistliku oletusega, millest tulenevalt on tõepoolest mõttekas rääkida tõenäosusest isegi klassikalise mehaanika raamistikus, kuid mitte kõikide, vaid ainult äärmiselt ebastabiilsete süsteemide puhul, kus trajektoori mõiste kaotab oma tähenduse. Tänapäeval näib, et deterministlikud süsteemid, milles ennustused peavad paika igal üksikul juhul, on meile kättesaamatud väga paljude nähtuste puhul alates mikrofüüsikast ning lõpetades molekulide ja elu tasemega. Prigogine'i ennustuse järgi viib selline looduse kirjeldus, kus meie kosmilise keskkonna mittetasakaalulistes tingimustes luuakse kaosest kord, füüsikani, mis on oma vaimult üsna sarnane Whiteheadi kujutletud „protsesside“-maailmaga. See viib käsituseni, mille järgi mateeria on aktiivne, pidevas saamisseisundis. Niisugune pilt erineb tublisti klassikalisest füüsikakirjeldusest, kus muutuste allikaks on jõud või väljad. See on otsustav samm kõrvale kuninglikult rajalt, mille tallasid sisse Newton, Maxwell ja Einstein. Vahest kõige ootamatum aspekt on see, et kõigil tasemetel sünnib kaosest kord ja kooskõla mittetasakaalulistes tingimustes: tasakaaluline maailm oleks kaootiline; mittetasakaaluline maailm aga saavutab teatud kooskõlalisuse. Ja veel rõhutab Prigogine, et me ei tea, kuidas kirjeldada tegelikkust sellise vaatleja pilgu läbi, kes asuks mingis mõttes väljaspool maailma. Kui vaadelda inimest looduse osana, muutuvad inimlikud tõed looduse tõdedeks. Ükskõik mida me ka tegelikkuseks nimetame, see on meile ligipääsetav ainult meie enda mõttekonstruktsioonide kaudu.
Üllaid kujutlusstereotüüpe raputab ka Mati Hindi artikkel tuntud keeleuuendajast Johannes Aavikust, kelle isiklikku päevikut Ideepe: Johannes Aaviku ideede päevik lehitsedes võib leida nii mõndagi kummastavat. Päevik hõlmab Eesti ja maailma jaoks saatuslikku ajavahemikku 31. jaanuarist 1942 kuni 1. detsembrini 1943. Aaviku seisukohtades on palju vastuolusid: tema eesti rahvusluse teiseks küljeks on eestlaste kui rahvuse alavääristamine, eestikeelse lugemisharrastuse tähtsuse mõistmisega kaasneb tal eesti kirjanduse ja kirjanike halvustamine, vihaga bolševike vastu mõnel puhul püüd neid mõista, põhimõttelise venevihaga vene keele hindamine, sümpaatiaga natsionaalsotsialismi ja Hitleri vastu arusaamine, et Saksamaa võit sõjas tähendab Eesti kiiret saksastamist ja eestlaste muutmist alamrahvaks. Ootaks, et keeleasju ja keeleuuendust käsitledes Aaviku vaade laieneks ning tõuseks kõrgemale. Aga ei. Aavik vaatab kõigele ja kõigile läbi radikaalse keelerevolutsiooni vaatetoru. See on ainus kriteerium eesti keeleteadlaste, eesti keele ja kirjanduse väärtuse(tuse), eesti rahva edasikestmise õigustatuse hindamisel. Ainult keeleuuendus võiks Eesti väärtust tõsta. Kui seda omaks ei võeta, siis pole Aavikul kahju ka eesti keele ja rahva kadumisest. Ideepes avaldab ennast eesti haritlane, kes on pettunud Eesti riigis, eesti rahvas,
eesti kultuuris ja haritlaskonnas.
2011. aasta riiklikud õppekavad tõid Eesti hariduskõnepruuki uue mõiste: kujundav hindamine. See on tõlgitud ingliskeelsest väljendist formative assessment, mille eestikeelne vaste pole kuigi õnnestunud. See võib viia valejälgedele: kujundamine viitab kellegi või millegi vormimisele ja hindamine seostub meie koolitraditsioonis eelkõige hinnete panemisega. Ehkki kujundav hindamine on kooskõlas progressiivse hariduse ideedega, mida juba 19. sajandi alguses tutvustas nt Johannes Käis, on paljudel koolidel ja õpetajatel sellest ikkagi võrdlemisi kitsas arusaam. Seda võidakse tõlgendada täiesti vääralt — mingi erilise hinnete panemise viisina või siis liiga kitsalt, nt põhjalike kirjalike raportite koostamisena või lõputute hindamismudelite väljatöötamisena. Selliste tõlgenduste puhul võib kujundav hindamine kaugeneda oma peamisest funktsioonist — õppimise toetamisest. Maria Jürimäe selgitab, et õppimist toetav hindamine nõuab kindlasti rohkem aega, aga aega võib võita õpiku läbivõtmise ja hinnete panemise arvelt, samuti delegeerides osa vastutusest ja ka kontrollist õpilastele endile. Uue riikliku õppekava (RÕK) tulekuga kaotas kehtivuse haridusministri määrus, mis nõudis igas aines lõpphinde väljapanekuks vähemalt kolme hinnet. See tähendab, et nii õppijad kui õpetajad saavad pöörata oma tähelepanu „hindejahilt“ rohkem õppimise toetamisele. Õppimist toetava hindamise eeliseid kinnitavad mitmete rahvusvaheliste teadusuuringute tulemused ja ka eesti õpetajate kogemused. Loodetavasti saab see ajapikku Eesti koolides valdavaks.
Arvustuste osas testivad Lauri Vahtre ja Malle Salupere Eesti ajaloo II köidet. Ariane Kveld Jaksi novellis ilmneb Hiina klassikalise maastikumaali esteetika. Illustratsioonid on joonistanud Nadežda Tšernobai.
Numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (23. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).
Koostanud Indrek Ude
