Ma ei ole väljakutsete otsija, ma ei hüppa selle järgi ühest kohast teise. Olen juba mõnda aega mõelnud-teadnud, et mu aeg Rakveres saab ümber ja tuleb liikuda, kuid see kõik toimus nüüd nii kiiresti Nukuteatriga. Ma polnud mõelnud, et just sinna teatrisse peaks edasi minema.

Oleme kodus mõelnud, et elu võiks Tallinnasse liikuda. Olen ise mõelnud, et tahan kultuurivallas jätkata. Pean Nukuteatrit üheks oluliseks teatriks, sest see keskendub lastele ja noortele, ühesõnaga järelkasvule. Ma tean, et see kõlab suurelt, aga tänu sellele, kuidas Rakvere teater ja need inimesed on mind õpetanud ja asjad on hästi ning tunnetan omi oskusi ja nüüd, kui on Nukuteatris vaja mingid asjad korda saada, siis miks mitte?

Ühesõnaga saneerite?

Ma ei arva, et Nukuteatris oleksid asjad väga halvasti. Ja ei arva, et mina olen see inimene, kes need probleemid kiiresti ja üheselt ära lahendab. See sõltub suuresti ka tahtest, mis praegu formuleerub, selles majas.

Mis seal formuleerub siis? Mida maja teilt ootab?

Seal on tekkinud selge vabatahtlik juhtgrupp, kes on mitmetel kordadel kokku saanud, arutanud tulevikuplaane. Olen saanud nende koostatud ootustepaketi, mida teater uuelt juhilt ootab ja mis kattub minu nägemusega.

Täpsemalt?

Seal on palju keskendatud avatusele, läbirääkimistele, inimeste protsessidesse kaasamisele, pikaajalistele repertuaariplaanidele. Et kuidas majas suhtlus käib ja kuidas on jagatud vastutus. See, mida Nukuteatris täna oodatakse, on Rakvere teatris olemas.

Legendaarne repertuaariküsimus - kunst või kommerts?

Ütleme nii, et mina administratiivjuhina näen teatri toimimise põhialusena seda, kuidas näeb selle teatri toimimist tema kunstiline pool. Nemad peavad tulevikuplaani esmajärjekorras paika panema. Täna on meil kunstilise juhi kohusetäitja koos loomenõukoguga. Ja sarnaselt Rakverele mõtleb see seltskond ikkagi teatrikunstist, publiku ootustest, trupist, üldisest teatripildist ja kirjandusest lähtuvalt. Ja nii peabki.

Aga loomulikult peab ka majanduslikult hakkama saama. Kuidas teatrid Eestis hakkama saavad, on laiem küsimus. selleks on vaja teha suurprojekte, teha kommertsi. See on laiem problemaatika. Aga sellele olen ma nüüd küll vastu, et Nukuteater peaks järgmised viis aastat taguma suurprojekte ja muusikale, et kuidagi see majandusseis siluda.

Minu kogemus ütleb, et kui teater teeb asju, mida ta tegelikult teha ei taha, siis ei tule neist ka taolisi asju, mida publik näha tahab. Ma usun, et Nukuteatri inimestel on see oma publiku tunnetus olemas. Ma usun, et täna on võimalik - Rakvere näitel - saavutada taoline repertuaaritasakaal, et projektid, mis töösse võetakse kannavad ka mingit sisulist nüanssi, olgu selleks trupi areng, teema olulisus või mis iganes. Ei ole, et miski on kallis teha või ei too raha sisse. Aga see on allhoovus, mis ei peaks teatritegemisest välja paistma, et keegi arvutab kusagil mingeid numbreid ja proovib tasakaalu saavutada. Minu hoiak on, et loomepool räägib, millised on tema mõtted ja administratiivpool proovib seda toetada.

Et siis miinuste ja plussidega tasaarveldamine…

See on tavapärane, et aasta jooksul on kindlasti projekte, mis on rahaliselt tulusamad kui teised ja see ongi teatri puhul normaalne. Oluline on saavutada sisuline tasakaal repertuaaris, sellest peab lähtuma. Mõni toob rohkem sisse, teine vähem ja kolmandale makstakse peale, sest see on oluline kandes endas mingit väärtust.

Kuidas Pai-aastatele tagasi vaatate?

Ma ei hakka kindlasti kommenteerima seda, mis viimastel kuudel on toimunud. See on kahetsusväärne ja on jätnud märgi - asjad ei tohiks niimoodi minna. Siin on palju jama olnud.
Aga kui ma nüüd mõtlen selle peale, milline minu silmis on Nukuteater olnud, siis esiteks on tegemist ühe meie olulisema teatriga, lavastused, mis on tehtud, nukumuuseum ja muud saavutused on võimsad, kui mõelda, milline oli Nukuteater enne.