„Kas te aborte olete teinud?” küsis arst

„Kes seda ei ole?” tuli kiire vastuküsimus.

„Mitu korda?” küsis arst.

„Kes seda nii täpselt mäletab, mõniteist ehk,” tuli vastus.

Hirm kui kaitsevahend

Minu küsimus on: kas riigis kehtivad seksuaalhariduslikud põhimõtted toodavadki sellist suhtumist?

Õpetamisel ja kasvatamisel on oluline mõjutusvahend ka hirmutav eeskuju. Mäletan siiamaani Eesti dokumentaalfilmi „Nime poolest võitja”. Viktoria-nimeline nooruke tütarlaps oli üks selle filmi tegelastest. Ma ei tahtnud seda filmi vaadata, sest inimlikul vastuvõtuvõimel on piirid: liiga palju liiga musta matab enda alla. Puht juhuslikult kanaleid vahetades sattusin stseenile, kus tüdruk sirutab oma peenikese kaela välja ja räpased tätoveeritud käed suruvad tukslevasse veresoonde tömbi süstla jubeda vedelikuga. Vaatasin filmi lõpuni ja ei suuda nähtut siiani unustada.

Hirm on mitmete ahvatluste puhul parim kaitsevahend. Uudishimu ja soov kaifida pole nii süütud, kui sageli kipume arvama. Ei oska ju keegi täpselt öelda, kui mitme annuse järel lõbu piinaks muutub.

Näitlikud vahendid ja hirmutav eeskuju puudutavad meid sügavamalt kui tühipaljad sõnad ja manitsused.