„Nad otsisid paar aastat õiget inimest. Nõustusin uurimisrühmaga liitumisega väga vaevaliselt,” ütleb Mander. „Eks see oli väljakutse. Tööd tuleb ikkagi teha topelt, sest ega Eesti asjad ei ole ju maha jäetud: 12-tunnisest tööpäevast pool läheb Eesti asja ajamiseks.”

Vee põllumajanduskemikaalide eest kaitsmisega tegeles Mander juba 1980. aastatel. See tähendas Eesti veekogude ning põhjavee kvaliteedi parandamiseks saasteainetest puhastavate biofiltritena kaitsevööndite ja märgalade kasutamist. Ometigi on aga tema sõnul see uurimisteema tänapäeval Eestis vähem päevakajaline, sest pärast taasiseseisvumist on võimatu põllumajanduskeemiat endises mahus kasutada. Seevastu on Prantsusmaal põllumajanduse mõju veekvaliteedile püsivalt üheks olulisemaks keskkonnaprobleemiks.

„Põllumajanduse intensiivsus Eestis on väiksem, kasutatakse vähem keemilisi aineid, mineraalväetisi ja pestitsiide. See kõik on endiselt olemas suure tootmisvõimsusega Prantsusmaal Pariisi ümbritsevas Île de France’i maakonnas, kus kraavivees on näiteks kuni 20 korda rohkem nitraate kui meie vetes. Saastunud kraavivesi läheb jõgedesse, halvimal juhul karstunud kivimitest otse sügavale põhjavette, mis on osaliselt pariislaste joogiveehaardes,” kirjeldab Mander.