Eilse veteranide päeva puhul pani Leino Juhkam oma majale sinimustvalge lipu lehvima. Ta on üks umbes 2000 eestimaalasest, kes NSV Liidu armees Afganistanis sõdis. Ametlikult oli aga veteranide päev mõeldud ainult Eesti kaitseväelaste ja nende lähedaste tunnustamiseks.

1980-ndatel Afganistanis sõdinud eestlased ei näe selles probleemi, et neid tunnustusest kõrvale jäetud on. „See nõuab poliitilist julgust tõmmata joon vahele Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi eest Afganistanis sõdinutele, aga ma leian, et see on õige. Me olime ikkagi Nõukogude Liidu koosseisus ega esindanud Eesti Vabariiki kuidagi,” ütles 1985–86 Afganistani sõjas võidelnud Alar Nigul.

„Need on kaks täiesti eri asja ja ühte patta neid kokku panna küll ei saa,” nõustus ka Juhkam, kellelt maamiin rebis sõjas mõlemad jalad.

Isiklikele Afganistanis nähtud kogemustele viidates on Nigul veendunud, et teatud osa mitte-eestlastest veteranidest on sellised, kes Eesti lippu pühaks ei pea, ning vaevalt need, kes oma elu pärast sõda rööpasse on seadnud, valitsuse abi enam ootavad. Niguli sõnul häirib aga paljusid see, et toonastest veteranidest keegi midagi ei pea. „Olgem ausad, keegi polegi meist kunagi tahtnud midagi teada. Meie seal raha ei teeninud, paljud veteranidest on selles sõjas täielikult oma tervise kaotanud.”

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega