Afganistanist pärit isikud on varemgi Eestist varjupaika taotlenud ja selle saanud. Olukord selles riigis on keeruline ning muutuv, mistõttu tuleb iga taotlust suure hoolega kaaluda ning lähtuda ajakohasest infost toimuva kohta. Kuna Afganistan on suur riik, mille erinevates osades on olukord erinev, võib määrav olla ka see, millises piirkonnas inimene elas.

See, et õiguslikku kohustust varjupaika anda ei ole, ei tähenda muidugi seda, et Eesti ei võiks poliitilise tahte korral kaitset anda või inimest muul moel abistada.


Eesti Inimõiguste Keskuse varjupaigataotlejate õigusabikliiniku nooremõiguseksperdid Anni Sääri ning õiguskliiniku praktikant Juhannes Reisman analüüsisid analoogset juhtumit, mille siinkohal ka avaldame.

ISAF ja Lääne abiorganisatsioonid pakuvad tööd paljudele afgaanidele. Töötamine liitlasvägede heaks on üks väheseid võimalusi ülalpidada oma perekondi ning lähedasi. Samas kaasneb liitlasvägede heaks töötamisega ka suur oht enese elule. Nimelt on suureks ohuks 2001. aastal Afghanistani sõjaga võimult kukutatud usurühmitus Taliban. Taliban on oma avalikes väljaütlemistes keelanud Afgaanidel teha igasugust koostööd nii valitsuse, kui ka võõrvägedega. Talibani kohaselt on võõrvägede heaks töötamine ning nende abistamine võrdväärne oma rahva ning kultuuri vastu hakkamisega. Isikud, kes otsustavad liituda võõrvägedega töö saamise eesmärgil, võivad saada Talibanile omaseid ähvardavaid teateid, kirju, plakateid jms. Sellise tegevusega hoiatatakse oma riigi vastu töötavaid ehk liitlasvägedega koostööd tegevaid isikuid, et neid karistatakse kui nad jätkavad töötamist liitlasvägede heaks.

Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IMO) kohaselt on suurim oht isikutel, kes töötavad USA sõjaväe või ISAF heaks. IMO on arvamusel, et suurim oht liitlasvägede heaks töötamisel on tõlkidel, kes oma igapäeva töös puutuvad suuremalt määral kokku sõjalise informatsiooniga, kui ka luureinfoga. Sellest tulenevalt on neil ja nende perekondadel suurem oht sattuda usurühmituse Taliban ohvriteks.

Sarnaselt on väljendanud olukorda ka UNHCR, öeldes et isikuid keda on nähtud toetamas või töötamas koos NATO sõduritega või sealsete inimestega, on suurem tõenäosus sattuda Talibani sihtmärkideks.

Afghanistaanis on suureks probleemiks liitlasvägede heaks töötavate tõlkide vastu suunatud ähvardavad kirjad, vägivallaaktid ning inimröövid. Taliban saadab ähvardavaid kirju, nn „night letter’s“ ehk öökirju, eesmärgiga edastada ähvardusi afgaanidele, kes töötavad rahvusvaheliste jõudude või valitsuse heaks. Näiteks on avaldatud Combating Terrorism Center veebilehel Talibani üks paljudest välja ütlemistest, mis kõlas järgmiselt:“ Kui me püüame kinni mõne valitsuse heaks töötava isiku siis me karistame teda rängalt. Välismaa organisatsioonide aitamine või abisaamine on rangelt keelatud.“[4] Lisaks on olnud juhtumeid, kus tõlkijad on töölt lahkunud pärast öösel saabunud ähvardavaid kirju.[5] Sellistest ähvardustest tingituna on raske jätkata oma igapäevaelu. Hirmu all elamine ning pidevalt surmaga silmitsi seismine mõjutab suurelt tõlkide igapäevaelu ning nende perekondi.

Lisaks ähvardavatele kirjadele on suureks probleemiks ka tõlkide vastu suunatud vägivallaaktid ning inimröövid. Antud tegevuste eesmärgiks on eemaldada ning karistada kõiki isikuid, kes tegutsevad Talibani põhimõtete vastaselt. Tõlkide vastu suunatud rünnakud toimuvad enamjaolt töövälisel ajal, mil tõlgid teevad igapäeva toimetusi. Näitena saab tuua juhtumi, kus Taliban ründas Pakistani Afghanistaani piiril pulmapidustustele sõitnud isikuid. Autos viibisid 4 tõlki ja 2 tsiviilisikut, kes kõik võeti Talibani poolt vangi. Hilisemate Talibani teadete kohaselt oli leiti 4 tõlki süüdi liitlasvägede abistamises, millele tagajärjel nad hukati. Ülejäänud kaks tsiviilisikut vabastati.

Sellised juhtumid annavad kinnitust, et sõjast tingituna pööratakse Talibani poolt suuremat tähelepanu isikutele, kes töötavad liitlasvägede heaks ning abistavad isikuid, kes võitlevad mässuliste vastu. Talibani tegutsemine ei puuduta niiväga ohtu tsiviilisikutele, kui neile afgaanidele, kes teenivad elatist liitlasvägedes. Antud faktid kinnitavad asjaolu, miks Eesti Inimõiguste Keskus on seisukohal, et afgaanidel, kes on töötanud tõlkidena oma päritolu riigis, liitlasvägede või ISAFi heaks, on põhjendatud hirm päritolumaale naasmise ees ning tõeline oht oma elule ja tervisele juhul kui neid peaks tagasi saadetama.

Lähtudes rahvusvahelisest ja Eesti õigusest ei tohi tagasi oma päritolumaale saata tagasi isikuid, kes langeksid seal tõsise tagakiusu ohvriks või kellel esineb mõni muu alus saamaks rahvusvahelist kaitset.