Kelle jaoks mängime „koolimängu”?

Mis mõte on eksamil, kui me eeldame, et õpilane ei pea midagi teadma? Kui üks punkt sajast tähendab, et riigieksam on sooritatud, siis kelle jaoks me seda „koolimängu” mängima hakkame?

Haridus- ja teadusministeeriumi märtsikuise muudatusettepaneku järgi tuleks emakeele, matemaatika ja võõrkeele riigieksami eduka sooritamise lävendiks kehtestada kavandatud 50 punkti asemel üks punkt, sest 50-punktise lävendi rakendamine muudab mõõdiku sanktsioneerivaks vahendiks. Nii arvab ministeeriumi ametnik Ain Tõnisson („Mõõdik ei tohi saada mõõdetavast tähtsamaks” (EPL 30.4). Kui Tõnisson kirjutab, et mõõdiku õppimise asemel peaks omandama haridust, siis mida muud on teadmised, oskused ja vilumused, mida riigieksam mõõdab? Eksam näitab õpilaste ja koolide reaalset taset.

Toetav tagasiside?

Tõnisson kirjutab, et eksami eesmärk on anda igaühele oma soorituse kohta võrreldavat infot ning et tagasiside peab olema õpilast toetav. Kas tõesti usume, et olematu lävend – üks punkt – teeb seda?

Mõni aeg tagasi lugesin Jaanus Kaljusto raamatut „Norrast ausalt ja avameelselt”. See Norras elav eesti arst kirjutas muuhulgas ka koolisüsteemist. Norras ei ole kogu põhikooli osas hindamist, laps saab ainult positiivse pildi oma arengust ning laps ega ka vanemad ei tea, missugune on lapse tegelik tase. Teadlikumad vanemad suunavad ise oma lapsi õppima ja pingutama. Aga just tavaliste vanemate tavaliste laste kohta ütleb Kaljusto: „Nendel tuleb üks suur kukkumine”. Kaheksanda klassi lõpuni on kõik justkui korras, aga siis selgub, et teadmistes ja oskustes on suur tühi koht.

Areng nõuab pingutust, nõuab katsetamist ning nõuab ka ebaõnnestumisi. Lapsel ei ole väljakujunenud enesehinnangut, see kujuneb välja pika aja jooksul. Aga kui see tal päris algusest peale on ebaadekvaatselt kõrge, kui kõik on ainult ülipositiivne, siis ei too see head. Laps vajab objektiivset tagasisidet.