RAAMATUKATKEND: Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja"

Tallinn, anno Domini 1431. Apteeker Melchior valmistub saatma oma poega selliõpingutele Saksamaale, kui ta ootamatult palutakse Pirita kloostrisse, tarkade meeste konsiiliumisse. Kloostri maadel satub ta lume alt välja sulanud laiba otsa. See on tema esimene kokkupuutumine Pirita kägistaja ohvriga, mis ei jää sugugi viimaseks. Ja kui leitakse järgmine kägistatud kloostriasukas, vannutab abtiss Kandis püha Birgitta nimel Melchiorit, et see aitaks mõrtsuka paljastada. Uurimine viib Melchiori jahmatavate minevikumõistatusteni, mis ulatuvad aega, kui Pirita jõe suudmes valitsesid veel eesti soost ülikud. Ja siis veel kaugemale ajalukku, kuni ta hakkab lõpuks lähemale jõudma saladusele, mis on Piritaga kaasas käinud aegade algusest saadik.
„Pirita kägistaja“ on neljas ajalooline kriminaalromaan Indrek Hargla apteeker Melchiori lugude sarjas. *** 460 lk, kirjastus Varrak 2013 /////

KATKEND:

Melchior silmitses murest ja hirmust vaevatud Gertruta nägu, kes istus ta ees parlatooriumis ja tema eest oma silmi peitis. Tüdruk ei olnud harjunud rääkima võõraste meestega, veel vähem nendega ühes ruumis olema… Melchior mõistis, et ilmselt kõik häiris Gertrutat, tema hääl, lõhn, silmavaade, lähedus. Ja Melchior ise ei olnud samuti harjunud rääkima nunnadega, veel enam Birgitta nunnadega, eraldatusse ja neitsi Maria teenimisse sulgunud naisterahvastega, kes konvendist väljas ei tohi käia ja võõrastega rääkida.
„Sa oled Rootsist?” küsis Melchior ja üritas naeratada, et kuidagi Gertrutat rääkima julgustada. „Mul on palju sõpru, kes on rootslased. Väga jumalakartlik tõug, usin ja lahke rahvas.” Tunnistagu pühakud, ta ei teadnud, miks ta seda ütles, aga vähemalt Gertruta noogutas kergelt peaga.
„Mina ise ei ole Rootsimaale kunagi sattunud,” ütles Mel­chior lahkelt. „Räägitakse, et see on väga ilus maa?”
Jälle Gertruta noogutas ja vaatas argsi Melchiorile otsa. Ei, ta ei olnud ilus tüdruk, laia lõuaga ja nöbinina ning punaste priskete põskedega.
„Kas sa igatsed selle järele?”
„Mitte väga,” ütles Gertruta lõpuks. Tal oli ilus hääl, natuke lapselik.
„Kui kaua sa siin oled juba?”
„Meid saadeti koos majesteediga… Mitu aastat tagasi.”
„Kas sa tahad tagasi minna?”
Pearaputus, aga nüüd julges tüdruk vähemalt Melchiorile silma vaadata. „Ei,” sõnas ta lõpuks. „Minu õed on siin, minu perekond, mul ei ole Rootsis enam… kedagi.”
„Sa räägid väga hästi saksa keelt.”
„Sellepärast mind saadetigi Vadstenast siia. Minu ema oli sakslane, ta elas kunagi Tallinnas.”
Melchior märkas, et tüdruku näpud olid tindised ja ta küsis:
„Kas sa kirjutasid, Gertruta?”
„Ma pidin diaariumisse kirjutama, et Taleke on…”
Ta lõug hakkas värisema ja Melchior ei käinud peale. Ta ootas, kuni tüdruk rahuneb.
„Gertruta, me peame Talekest rääkima ja sa pead mind aitama. Ma tahan leida selle mehe, kes ta ära tappis, et ta kõige rangemini karistatud saaks. Sa viisid koos Julianaga Talekele õhtul leivakääru ja juua, räägi mulle palun, kuidas see kõik täpselt oli, kas sa ütlesid talle midagi…”
„Ei, siis ei tohi rääkida.”
„Hästi, te ei rääkinud. Aga mismoodi ta oli?”
„Ta põlvitas ja palvetas. Ma läksin sisse ja panin leiva ja kruusi kõrvale missalauale, ma vist paitasin teda korraks, aga ta ei pööranud pead.”
„Ja sa läksid ära?”
„Juliana tõi söekoti, et Taleke öösel ei külmetaks. Ta oli natuke kuri, viskas selle koti panni juurde ja läks ära. Ma läksin talle järele.”
„Ja Taleke?”
„Ta nagu ei teinud üldse välja, et me seal olime.”
Melchior trummeldas sõrmedega lauale ja mõtles, et kuidas ta peaks järgmist küsimust esitama. Aga ta pidi seda esitama, see oli väga tähtis.
„Gertruta, ütle palun, kas sa nägid Taleke silmi ja nägu, kui sa seal käisid?”
Tüdruk mõtles viivu. „Mitte vist väga.”
„Ta ei vaadanud üles, ta põlvitas ja palvetas… Kas ta toetus altarile?”
„Ta põlvitas altari ees.”
„Aga ta käed? Kas sa nägid ta käsi?”
Gertruta vaatas teda üllatunult. Ta ei saanud nähtavasti aru.
„Kas ta käed oli sõrmedest kokku põimitud või olid peod vastamisi?”
„Ma tõesti ei… mäleta.”
Melchior ohkas. Ta vist pidi selle ikkagi välja ütlema. „Gertruta, palun ütle, kas sa oled täiesti kindel, et Taleke oli siis elus, kui sa talle kuuma joogi viisid?”
Tüdruk võpatas ja tõmbus kiiresti lauast eemale, ta silmadesse oli korraga siginenud jahmatus. Ta vaatas peaaegu hirmunult Melchiori… aga ta ei vastanud. Ta ei vastanud ja tema näkku hakkas siginema kohutav küsimus.
„See on väga tähtis, laps,” ütles Melchior. „Te käisite seal umbes kella kaheksa ajal ja Taleke kägistati arvatavasti mõni tund pärast seda. Aga seda on väga raske täpsemalt öelda, ta võis juba siis olla surnud, mis tähendab, et see mees oli lähedal…”
„Aga Taleke oli ju põrandal pikali hommikul…”
„Jah, hommikul. Ta võis vajuda sellisesse asendisse. Või võis mõrtsukas ta niimoodi seada. Mõtle, äkki see oli niimoodi – ta oli just kägistanud Taleket, kui te tulite. Ta kuulis teid. Ta seadis ta kiiresti põlvili, nagu ta palvetaks ja hüppas ise altari taha peitu…”
Gertruta hüüatas äkki.
„Ma tean, see on kole niimoodi mõelda, aga see on võimalik. Kui sa saad mulle kindasti öelda ja pühakute nimel vanduda, et Taleke oli siis elus, kui sa teda viimati nägid, siis tee seda, palun.”
Gertruta mõtles viivu, ta pühkis pisara, kuid raputas pead. „Ei,” sosistas ta vaikselt. „Ei, ma ei julge, ma ei näinud ta nägu.”
„Ja kas õde Juliana ei tulnud talle lähedale?”
„Ei, ta viskas ainult söekoti maha ja läks kohe ära.”
„Kas sa nägid altari taha? Kas sa saad kindel olla, et seal kedagi ei olnud. See on ainus peidukoht kabelis.”
„Ma ei… näinud altari taha. Ma ei vaadanud sinna.”
Melchior mõtles. Kuum jook oli ära joodud ja leiba hommikul ei olnud. Seda võis teha Taleke, aga võis ka mõrtsukas, lihtsalt sellepärast, et tal oli kõht tühi. Kloostri õhtueine oli olnud enam kui vilets. Mõrtsukas võis seda teha nii siis, kui ta altari taga peidus oli või hiljem, kui ta tuli tõesti hiljem ja ei olnud collatio toomise ajaks juba Taleket kägistanud. Kell kaheksa istus Melchior koos teistega õhtulauas, ainult kloostrivennad olid siis läinud ja nad tulid tagasi hiljem, Diderik, Lambert ja Gerlach… Mida Melchior aga teadis kindlasti, oli see, et enamikul juhtudel tunneb ohver oma mõrtsukat ja on temaga varem kokku puutunud. Võõrad ei tapa üksteist. Ta pöördus uuesti Gertruta poole, kes oli kohutavast mõttest natuke toibunud.
„Kas sa verd ei näinud kabelis kuskil?”
„Ei, muidugi mitte!”
„Taleke laubal oli kole haav, nagu oleks keegi tahtnud tema nägu rikkuda.”
„Ma nägin.”
„Kas sulle ei tundu, nagu oleks ta tahtnud Taleke näole risti lõigata? Kõigepealt tõmbas põikihaava, aga jättis selle millegipärast pooleli.”
„See on jumalateotus!” pahvatas Gertruta.
„Kindlasti. Sa tundsid Taleket hästi, on nii?”
„Ta oli mu õde.” See oli lihtne tõdemus, millega oli ilmselt kõik öeldud.
„Te olite tihti koos?”
„Me õpetasime koos votiivõdesid.”
„Seni, kui ta rääkis?”
„Jah. Enam ta ju ei saanud õpetada.”
„Muidugi. Kas sa tead, miks ta äkki rääkimise järele jättis?”
Jälle Gertruta ei vastanud, aga mingi tema silmade liigutus… kui need äkki maha pöördusid ja siis seinale ja jälle maha, andis Melchiorile mõista, et ta peab edasi küsima. „Sügisel ta veel rääkis, ilusas saksa keeles ja siis äkki ühel päeval enam mitte. Kui te olite lähedased nagu õed, siis kas see ei vaevanud sind? Kas sa ei küsinud ta käest? See ei pannud sind imestama?” Melchiori toon muutus järsemaks, ta käis tüdrukule peale.
Vaikus, ja tüdruku silmade ümber tõmbus tumedamaks. Abielumehe ja isana teadis Melchior, et pisarad on jälle vaid viivu kaugusel. See oli valus, aga pisarad tähendavad alati tõde. Nuttes ei valetata, nuttes pressib tõde ise välja, sest valu läheb silmaveesse ära. Ta pidi tüdrukut suruma, ta oli vaja tõde.
„Kas Kandis ei küsinud sinu käest, kas sa tead, miks Taleke ei räägi?”
„Ei.”
„Ja sa ise ei mõistatanud selle üle? Sa ei saanud aru, mida su õde räägib ja sa ei käinud talle peale, ei tahtnud temast aru saada?”
„Ma ei käinud talle peale…”
„Siis sa lihtsalt leppisid sellega, et ta on nii järsult muutnud? Äkki need olid nõiasõnad…”
„Ei olnud!” hüüatas Gertruta äkki. „Taleke ei olnud nõid! Ta ei nõidunud!”
„Kui inimene räägib arusaamatut juttu, siis kiputakse tihti arvama, et ta on nõid.”
„Ta ei olnud nõid!” Gertruta karjatas peaaegu. „Nõiad on saatanast! Nõiad manavad surnuid, nõiad tulevad surnust tagasi, Taleke ei teinud seda kurjast…”
„Millest ta siis tegi?”
„Ta… ta ei saanud rääkida…”
„Miks ta ei saanud? Kas temaga juhtus midagi?”
„Ta kartis.”
„Mida ta kartis? Mis temaga juhtus?”
Gertruta ei pidanud enam vastu, pisarad purskasid ta silmist, ta kattis näo kätega ja vajus Melchiori ette nutma. Aga Melchiori hääl oli vali, kui ta peaaegu käratas:
„Mida su õde kartis? Keda ta kartis?”
„Seda meest…”
„Millist meest?”
„Seda meest, kes ta…, kes teda… vägisi ära teotas…”
Need Gertruta vaikselt läbi pisarate sosistatud sõnad rabasid Melchiori otse südamesse ja nii valusalt, et ta esmalt vakatas, siis püsti kargas ja rusikaga vastu paekivist seina lõi. Muidugi! Ta oli seda ju teadnud, ta oli seda oletanud, aga ei söandanud oma mõtteid sõnadesse panna. See seletas kõik, see oli nii lihtne… ja nii valus. Aga selline on elu, niimoodi juhtub, niimoodi tehakse, sest julmus ja kurjus ja vägivald ei kao maailmast kunagi ära.
Aga nüüd sai ta aru, sest kõik klappis, ja vajus vaikselt oma kohale.
„Millal?” küsis Melchior siis vaikselt. „Sügisel?”
Gertruta noogutas. „See oli viimane asi, mis ta mulle ütles. Ja ta anus, et ma kellelegi ei räägiks.”
„Aga õed vaatasid ta ju üle, ta suri puutumatult.”
„See mees ei võtnud teda kui naist vaid nagu… mehed poisse võtavad,” sosistas Gertruta.
Melchior sulges silmad ja sajatas mõttes tuhat vandesõna, mida ta teadis. Jah, nüüd sai ta aru.
„Palun ärge öelge majesteedile, palun…” soigus Gertruta. „Ma lubasin Talekele.”
„Aga sa tahad, et see mees karistatud saaks?”
„Ma ei taha midagi rohkem.”
„Räägi, kuidas see juhtus?”
„Ma ei tea täpselt… Ta läks ühel õhtul üksi votiivõdede juurde ja siis…”
Katkendlikult ja läbi pisarate koorus Melchiorini aeglaselt see tõde, mis oli ju olnud nii ilmne, nii selge ja lihtne. Ta pidi Gertrutat ainult natuke küsimustega suunama ja siis tüdruk rääkis.
Ühel sügisõhtul novembris oli Taleke läinud votiivõdede juurde, sest tal oli raamat maha ununenud, millest ta lugemist õpetas. Ta jäi vesprile hiljaks ja kui ta tuli… siis ta ei olnud enam tema ise. Ta oli muutunud ja otsekui surnud ja Gertruta oli vaevaga temast järgmisel päeval selle loo välja pigistanud. Keegi mees oli talle kallale karanud ja teda võtnud. See oli tugev mees ja ta käed olid vastikud ja Taleke ei näinud, kes see oli. Kõik – rohkem Taleke ei rääkinud, rohkem ta ei suutnud, sest ta kartis, et kui see asi tuleb välja, siis kihutatakse ta kloostrist minema. Ta ei olnud enam puhas, ta oli teinud sugupattu – mis siis, et tahtmatult – aga ta oli seda teinud, selle üle elanud ja ta peab sellest pihtima.
„Sellepärast ta siis ei julgenudki rääkida?” küsis Melchior.
„Jah. Tema pihtimine ei oleks olnud hingest, kui ta poleks seda tunnistanud ja ta kartis.”
Muidugi ta kartis, mõtles Melchior. Tüdruk, kellelt oli röövitud tema maad ja mõisad, kes oli puruvaesena kloostrisse aetud ja kui ta oleks tunnistanud pihil, et ta on teinud sugupattu – tunnistanud Gerlachile, kes oleks sundinud teda abtissile pihtima – siis muidugi kartis ta, et ta oleks minema kihutatud. Vaevalt Kandis oleks seda teinud, Kandis oleks nõudnud, et see mees üles otsitakse ja karistatakse… Aga kuidas? Mis tõendeid sellise vägistamise kohta jääb? Ei ühtegi. Ainult elu lõpuni vigastatud hing, mida ükski palve terveks ei tee.
„Kas te räägite nüüd majesteedile?” küsis Gertruta.
„Ma vist peaksin.”
„Siis aetakse mind ka minema, et ma ei öelnud.”
„Ma arvan, et ei aeta.”
„Te ei tunne Kandist. Ma petsin teda, ma ei öelnud… mida ma oleks pidanud. Palun, ärge rääkige talle. Palun, las Taleke suri… puhtana.”
Jah, ka Gertruta oleks pidanud ju sellest teadmisest Kandisele rääkima, aga tema oli lubanud Talekele… Ja Melchior lubas nüüd Gertrutale, sest ta teadis, et tüdrukul oli õigus. Las maailma jaoks on Taleke surnud puhtalt ja puutumatult, nii oli see tüdruk ära teeninud, otsustas Melchior.
„Ma ei räägi, et ma seda sinu käest kuulsin,” lubas Mel­chior. „Aga ma palun sind, et sa mind aitaksid.”
„Ma aitan teid.”
„Kui Taleke enam inimkeeli ei rääkinud, siis mida ta rääkis?”
„Ma ei saanud temast aru, ma ei tundnud neid sõnu.”
„Aga need olid alati samad sõnad?”
„Ta kordas neid, jah. Ta kordas nagu, et need tal meelest ära ei läheks…”
„Oota, kas ta ütles neid sõnu juba siis, kui ta veel rääkis?”
Peanoogutus. „Mõnikord. Salaja, kui ta üksi oli, ta sosistas neid… Aga ma ei küsinud tema käest, mida need tähendavad. See oli nagu mingi salm, mis talle lapsena õpetati.”
„Kas sa mäletad neid sõnu?”
Gertruta meenutas. Need olid nagu samad sõnad, mida ta siis erinevat moodi täht-tähe haaval ette luges…
„Kas nagu lugemist õpetades?” küsis Melchior ja Gertruta noogutas jälle agaralt, nagu oleks ka temale see mõte korraga pähe tulnud.
„Ta ütles umbes sellise sõna nagu raido ja siis kordas seda tähthaaval…”
„Ru-ra-ri-re-ro,” ümises Melchior. Jah, umbes niimoodi see oli kõlanud. Taleke hääl oli alanud kurgust, ta oli kummaliselt häälitsenud ja siis jõudnud selle sõnani, mida ta siis veidral moel kordas.
„Gebo ja gugaggeg-gebo,” pomises Gertruta. „Ja siis laguz-laguz-laguz. Ma ei tea mis see tähendab. Aga ta ei olnud nõid!”
„Ma olen kindel, et ta ei olnud nõid,” vastas Melchior. „See õudus oli ta pea segamini ajanud, aga ometi ta rääkis midagi, mis tema jaoks oli tähtis, tähendas midagi. Ta ei saanud rääkida saksa keeles, aga ta rääkis mingis muus keeles.”
„Ta ei osanud ühtegi muud keelt.”
Ei, mõtles Melchior. Ühte muud keelt ta oskas ja selles ta rääkis ja kui ma ainult ära tunneksin, mis keel see oli…
„Gertruta,” küsis ta. „Ma luban, et ma ei räägi abtissile, aga sa pead mind aitama. Sa oskad kirjutada? Palun kirjuta mulle üles, mida Taleke rääkis, kõik need sõnad, niipalju kui sulle meelde tuleb. Kas sa teed seda?”
„Jah,” Gertruta noogutas. „Ma teen seda.”
„Ja mina luban sulle, et see mees ei pääse. Ja kui sa märkad kuskil midagi ebaharilikku, kui midagi juhtub, millel ei näi seletust olevat, siis sa räägid sellest Kandisele või mulle, eks.”
„Jah,” lubas Gertruta. „Kui te majesteedile Talekest ei räägi.”
„Ma luban. Sa saad aru, et see mees kägistas Taleke selle­pärast, et ta kartis. Midagi, mis Taleke rääkis seal konsiiliumi ees, midagi selles segases jutus pani teda kartma. Selles võib olla võti. Kui sa märkad midagi kummalist, kabelis või kuskil mujal… äkki see mees jättis maha mingi märgi…”
Gertruta katkestas Melchiori äkki. „Kabelis, jah! Püha Bir­gitta kabelis, täna ma nägin seal peaaegu nagu ilmutust! Aga see ei olnud ilmutus, see ainult paistis mulle nii.”
„Mida sa nägid, Gertruta?”
„Uks oli natuke lahti ja ma läksin sisse…”
„Millal?”
„Natuke enne, kui majesteet mind siia saatis. Nagu oleks Püha Neitsi altari taga seisnud ja Jeesuslast sünnitanud. Aga see oli silmapete, ainult õde Christina oli kabelis ja tahtis laulmist harjutada.”
Gertruta rääkis Melchiorile oma ilmutusest ja apteeker kuulas teda huviga. Ta mõistis Kandise sõnu, et Gertruta pole võib-olla kõige teravama taibuga nunn maailmas, aga ta oli tähelepanelik ja temas kobrutas kättemaksuvalu. Melchior mäletas õde Christinat, iga mees mäletaks, kes teda eales on näinud.
Aga siis hakkas kloostri naistepoolel kell kõlisema. Õde Juliana kutsus õdesid nonele, pärastlõunasele palvusele. Melchior mõistis, et ka temal on aeg minna, tal oli palju järele mõelda. Ta oli saanud palju targemaks.
Ta teadis nüüd, et ei saa usaldada mitte ühtegi inimest siin kloostris.