Jälle see tunne, et keegi kõnnib selja taga ja astub siis häirivalt lähedale. Jäin jälle seisma ja pöörasin pahaselt ringi. Leht oli oma kohal. Poolteise meetri kaugusel, täpselt selja taga. Mis, sa käid minuga kaasas või? küsisin kurjalt. Leht ei öelnud midagi, ainult vaatas. Vaatasin lehega tõtt. Korraga näis, et see leht vaatab mind igalt poolt. Säravast taevast. Veel raagus puudest. Mullast ja kividest ühel pool ning liivast teisel pool teed. Tuulest. Merest. Isegi minu enda peast. Vahet polnud, kõik oli üks ja samal ajal keegi vaatas midagi. Ja keegi vaatas kellelegi vastu.

Kõndisin aeglaselt edasi ja kuulsin, kuidas leht sahises mu järel. Aeg-ajalt vaatasin üle õla. Leht järgnes kindla vahemaa tagant. Kiirendasin sammu. Leht libises kiiremini. Siis ütles midagi minus üles või andis alla ja ma unustasin selle lehe. Unustasin ära. Seda oli liiga palju.

Aga ta ikka vaatab, see miski. Ta ei tule enam häirivalt lähedale, aga ta on kogu aeg kusagil juures. Ta pole hea ega halb, ta lihtsalt on, on kindlalt ja annab kindlust. Vahel arvan, et see on olemine ise, mis on teinud end tajutavamaks. Ma ei ole ehk ise enam lahtine leht. Olen osa millestki palju suuremast, nagu kõik. Iga pilvekiud, iga taim, iga vastutulija. Iga koristaja oma mopiga. Iga mõte. Iga hetk. Viimsel kui kübemel on tähendus. See tähendus on olemises. Olemine on nii rikas, et iga selle osake on tulvil ääretut õnne. Pane ainult tähele.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid