Statistikaameti andmeil on ligi 14% Eesti 55–64-aastaste inimeste igapäevane toimetulek terviseseisundi tõttu suurel määral piiratud, üle 65-aastaste puhul on see näitaja juba 26,2%. See tähendab, et igapäevatoimetusi on raske teha igal seitsmendal üle 55-aastasel ja igal neljandal üle 65-aastasel.

Mis siis saab, kui inimene hakkab abi vajama? Üleeuroopaline eakate, tervise ja pensioniea uuring SHARE näitab, et kui üle 50-aastane inimene hakkab vajama kõrvalist abi, siis esialgu tema suhtlusvõrgustik suureneb. Aga hiljem, kui abi läheb vaja juba pidevalt, hakkab võrgustik kahanema. Kõige väiksem suhtlusvõrgustik on üle 80-aastastel inimestel. Samuti jääb meeste suhtlusvõrgustik naiste omale alla. Väga eakatel on vähem võimalusi oma suhtluskaaslasi valida, harvem suhtlemistihedus ja väiksem rahulolu oma võrgustikuga.

Sugulastest ei piisa

Kuna meeste keskmine eluiga on naiste omast lühem, on keskmisel eakal mehel ligi kaks korda suurem tõenäosus abikaasalt tuge saada kui keskmisel naisel – paljud mehed lihtsalt ei ela eani, mil abikaasa hakkab tuge vajama. Tihtipeale aga jääbki partner või abikaasa eakate meeste peamiseks ja ainukeseks suhtluskaaslaseks. Partnerita meestel on teistest tunduvalt väiksem tõenäosus oma laste või sõpradega suhelda. Oma osa on siin sellelgi, et pärast lahkuminekut hoiavad emad lastega tihedamat suhet kui isad.

Kõnealune uuring näitas veel üht huvitavat tõika: mida kõrgem on inimese haridus, seda suurem ja mitmekesisem on tema suhtlusvõrgustik, seda rohkem suhtleb ta erinevate inimestega ja seda rohkem on oma suhtlusvõrgustikuga rahul. Põhiharidusega vanemaealistel inimestel on üle kahe korra väiksem võimalus omada võrgustikus sõpru, samuti on nende inimeste rahulolu oma suhtlusvõrgustikuga väiksem. Rahulolematuid on 50–64-aastaste hulgas rohkem kui 80-aastaste hulgas, mis tähendab, et parema suhtlusvõrgustiku omamine (suurem inimeste arv, tihedam kontakteerumine, suhete mitmekesisus) ei tähenda alati seda, et sellega samavõrra rahul oldaks.

Euroopa kõige mitmekesisem suhtlusvõrgustik on šveitslastel, belglastel ja prantslastel. Enamik Ida- ja Lõuna-Euroopa riike, eriti aga Sloveenia, Hispaania ja Itaalia paistsid silma kitsa, enamasti vaid pereliikmetega piirduva suhtlusvõrgustiku poolest. Seega ei vasta tõele ettekujutus, et Lõuna-Euroopa riikides suheldakse rohkem või paremini kui näiteks Eestis.

Analüüs näitas, et austerlaste, ungarlaste, eestlaste ja portugallaste suhtlusvõrgustikus moodustavad pereliikmed suurema osa kui teistes maades. Seega võib neid ühiskondi pidada pereliikmetele orienteerituks.

Põhimõtteliselt võiks ju eeldada, et perekeskses ühiskonnas saavad inimesed igapäevaseks hakkama saamiseks loota lähedaste toetusele. Kuid nii ei pruugi see olla: samaealistel pereliikmetel võivad üheaegselt tekkida sarnased probleemid. Pidevalt ei pruugi saada loota ka laste abile.

Eakad ei tohiks jääda üksinduse lõksu. Selleks on vaja, et eksisteeriksid kättesaadavad ja erinevad avalikud teenused: sotsiaaltöötajad, koduõed, vabakonna liikmed. Selle kõige poolest kuulub Eesti mahajääjate hulka.

Pereliikmed vananevad

Perekesksus muudab inimesed haavatavamaks. Inimesed on harjunud lootma pereliikmete olemasolule, kuid ka nemad vananevad ja vajavad toimetulekuks abi. Peale hooldusteenuste parema väljaarendamise saaks eakaid kaasata tegevustesse – see aitaks suurendada neis tunnet, et neid vajatakse, säilitada nende oskusi ja sotsiaalset võrgustikku hilisemas eas, mis omakorda aitab vältida isolatsiooni.



HOOLDUSDEBATT

Andrei Hvostov:

Minu elu Annleenaga, ühe insuldijärgse voodihaige naisega tähendab muu hulgas seda, et mul ei saagi olla lapsi. Tema, see naine, kellel on tulnud viimase nelja aasta jooksul iga päev mähkmeid vahetada, toita teda lusikaga, pesta niiskete salvrättidega hõõrudes, ongi minu ja mu elukaaslase laps. Ainus laps.

See ei ole isiklik tragöödia. See on ühiskondlik probleem. Jumala või saatuse eksperiment minu ja minu elukaaslasega tuleb asetada õigele taustale.

Mart-Peeter Erss:

Võib-olla ei suuda Eesti Soome eeskujul vabastada täielikult inimesi täiskasvanud pereliikmete ülalpidamise kohustusest, kuid praegune olukord, kui inimesi selle kohustuse täitmisega ruineeritakse, ei ole õiglane ega ka ühiskonna seisukohalt efektiivne. Isegi sellisel juhul, kui jätta perekonnale mingis mõistlikus ulatuses omaosalus ülalpidamiskohustuse kandmisel, on aeg täiendavate finantseerimisinstrumentide väljatöötamiseks küps. Tuleb alustada ettevalmistusi rahastamisinstrumendi – hoolduskindlustuse või -maksu rakendamiseks. Eesti haigekassa näitel võib olla mõõdukalt optimistlik, et kuluefektiivse lahenduse väljatöötamine on võimalik.

Taavi Rõivas:

Lähedased saaksid korraldada kinnisvara väljaüürimise, mille arvelt saaks katta hooldekodu kulud. Meie positiivne erinevus on, et ühiskonnas on hästi palju kinnisvaraomanikke. See on positiivne, see on ressurss, mida saame arvestada.

Varem samal teemal:

Andrei Hvostov „Minu elu Annleenaga”, LP 20.4

Tuuli Jõesaar „Suremiseks on aega kolm aastat ja kuu?”, 30.4

Maimu Berg „Armastus”, EPL 3.5

„Kas Eestisse on vaja hoolduskindlustust?”, EPL 7.5

Mart-Peeter Erss „Vaja on hoolduskindlustust”, EPL 8.5