Eesti tõmbekeskuste kett pannakse kokku euromiljonite abil
Nädal tagasi eestlaste rändeuuringut esitlenud regionaalminister Kiisler nägi üsna rahulolev välja, kui ta vaatas ajakirjanike kaartidesse puuritud pilke. Mobiiliandmetel põhinev pendelrände uuring (juuresoleval kaardil) näitas üsna selgelt pilti, kuidas Kiisleri büroo näeb lähiaja Eesti haldusjaotust. Ja mitte ainult – suuremad punktid kaardil on tõenäoliselt just need omavalitsused, mis saavad eurorahast lõviosa aastatel 2014–2020. Hoolimata koalitsioonipartneri Reformierakonna jäigast vastuseisust sundliitumistele on Euroopa Liidu struktuurifondid selgelt kinnitanud, et investeeringute puhul eelistatakse tõmbekeskusi.
Sõna „tõmbekeskus” on hakanud oma elu elama. Haridusministeerium on alustanud gümnaasiumireformi, mis keskendub tõmbekeskustele ja paneb sellesse sadu miljoneid eurosid ka järgmisel perioodil. Sotsiaalministeerium annab maakonnakeskustele (aga ka väiksematele tõmbekeskustele) võimaluse üles ehitada kvaliteetsed perearstikeskused. Linnalistesse asulatesse (loe: tõmbekeskustesse) on Eesti lausa kohustatud suunama palju raha juba seetõttu, et nii nõuab Euroopa Komisjon.