Autorit kiideti selle metafoori eest aastaid. Mis siis, et ta ei nimetanud lahendusi. Taagepera piirdus sellise mõttekäiguga: „Mida on vaja endas muuta? Vaja on loobuda möödahiilimise nõksudest ja tõdeda, et eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui kunagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamiste lakkamist. Praegu on nii, nagu meilt küüditataks igal aastal 7000 last. On vaja meeleheidet selle pärast ja samal ajal ometi meelekindlust uskumaks, et suudame, kui kätte võtame.”

Möödunud on seitse aastat. Mingit „kätte võtmist” pole juhtunud. Otse loomulikult on Taagepera demograafiline vetsupott jäetud kusagile omaette haisema, sest santehnikud on hakanud tuletõrjujateks või läinud hoopis ära.