Kuidas peaks käituma puudega inimestega?

Puudega inimest kiputakse teinekord vaatama kui puslet, mida võib juppideks lahti võtta.

Ei keskenduta tervikule, vaid tegeletakse sellega, milleks minimaalselt kohustatud ollakse. Inimest nähakse probleemikandjana, ent kes meist tahaks olla üksnes probleemikandja? 

See on korralduslik (s.t väga tähtis) küsimus, mis puudutab eelkõige puuetega inimestega tegelevaid ametnikke, ent jääb keskmisest inimesest kuidagi kaugele. Pigem on küsimus selles, kuidas puuetega inimestega käituda. Kas peaks tegema midagi teistmoodi või eelistaksid nad pigem, et neile ei pöörataks mingit erilist tähelepanu? Kas ja millal võiks aidata ratastoolis inimesel teed ületada? Oleks see üldse sõbralik žest või jätaks pigem alahindava mulje? Või mõjuks see raskuste nina alla hõõrumisena?