AKADEEMIA nr 6: kõikehõlmav vaimne kodutus on muutumas Lääne tsivilisatsioonis normaalseisundiks

Seoses inimarengu aruandega ütles Anu Realo 17. mai Sirbi intervjuus, et Eesti lapsed on vägagi iseseisvad ning saavad kõikvõimalike praktiliste asjadega juba väiksest peale päris hästi hakkama. Kuid juba 140 aastat tagasi sõnastas Henri Lasserre koguni laste valimisõiguse põhimõtte (tlk Kalle Hein). Loomulikult ei kirjuta autor lastele ette otsest võimalust lasta hääletuskasti oma eelistusega sedel, vaid seda teeks perekonnapea, kes esindab nii palju isikuid, kui on neid, kelle huvide eest ta seisab. Kuivõrd Prantsusmaal puudus naistel siis veel valimisõigus, kõneleb autor ka nende esindatuse poolt, mis teostuks samuti pereisa poliitilise eelistuse kaudu.

Laste valimisõiguse probleem ulatub ajas peaaegu sama kaugele, kui on Mandri-Euroopas olemas olnud parlamentaarne valitsemiskord. Eesti ajakirjanduses sõnastas laste valimisõiguse idee esmakordselt Aimar Altosaar 1997. aastal, aga järjekindlamalt hakkas sellega tegelema 2010. aastal asutatud kodanikuühendus MTÜ Noor Eesti, esitades riigikogu liikmetele pöördumise ettepanekuga moodustada parlamendisisene toetusrühm, mis taotleks valimisõiguse andmist lastele. Riigikogus moodustatigi laste õiguste toetusrühm ja Tuleviku toetusrühm, kuid nende tegevus asutamisteatest kaugemale ei jõudnud. Andrei Hvostovi artiklist selgub, et ühing Noor Eesti aktiveerus taas pärast rahva ja eluruumide loenduse tulemuste avaldamist 31. mail 2012. Andmed kannustasid häirekella lööma ning IRLi parlamendifraktsiooni algatusel toimuski 11. oktoobril 2012 „olulise tähtsusega riikliku küsimusena 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemuste arutelu“, ikka tulevikku suunatud eesmärgiga tasakaalustada valimissüsteemi selliselt, et eakate kõrval suureneks ka lastega perede osakaal otsuste langetamisel — anda vanematele vastavalt laste arvule hääleõigust juurde. Kuid mingeid nähtavaid nihkeid rahva ega nende esindajate teadvuses pole siiani toimunud. Kardetavasti oli õigus Postimehe vastutaval peatoimetajal Anvar Samostil, kes ütles, et selle idee elluviimiseks on tarvis kolmekümmet aastat. „Kas mitte liiga hilja,“ küsib Hvostov.

Paul Demeny (tlk Aet Varik) arvab, et võib leiduda ka selliseid struktuurseid reforme, mis jääksid utoopilise radikalismi ja äärmusliku heaoluriikluse vahele ning annaksid realistliku aluse loota, et praegusi sündimustrende on võimalik väikese sündimusega riikides muuta. Mõned näited niisugustest reformidest: 1. Taastada vanemate otsustusõigus laste hariduse üle. Kõikides väikese sündimusega maades toetatakse kooliharidust tohutute summadega ning vanemate valikuvõimalused lastele hariduse andmisel on äärmiselt piiratud ja vanemate endi lisakulutused laste kooliharidusele taunitud. Kollektiivse haridustoetuse eraldamine otse vanematele talongide kujul aitaks neid probleeme lahendada. 2. Käsitada tuumikperekonda äriühinguna. Perekonna sissetulekud, pärinegu need kust tahes (sealhulgas palgad, töötasud, pensionimaksed jne) peaksid kogunema pere arvele ja olema seega võrdselt mõlema abikaasa päralt. 3. Siduda majanduslik kindlustatus vanaduses varasema sündimuskäitumisega. Konkreetsete vanemate panust sotsiaalkindlustussüsteemi demograafilisse toetamisse tuleks tunnustada varasemast viljakusest sõltuvate diferentseeritud eraldistega kollektiivselt hallatavast fondist, mille kaudu süsteem kannaks vahendeid üle töötavatelt inimestelt pensionäridele. 4. Suurendada lastega perede mõjukust poliitilises süsteemis. Kui uued liikmed ühiskonda vastu võetakse, ei tohiks neid 18 aastaks hääleõiguseta jätta: laskem lapsi hooldavatel vanematel kasutada nende hääleõigust, kuni lapsed saavad täisealiseks.

Paljudest allikatest pärit tõendid kinnitavad, et rahvastiku vanuseline struktuur mõjutab avaliku sektori kulutuste jaotust. Paljudes riikides võib tekkida enneolematu olukord, kus valitsuselt rahalisi hüvesid saavate hääletajate arv on ligikaudu võrdne valitsust rahaliselt üleval pidavate hääletajate arvuga või sellest koguni suurem. See on poliitiline terra incognita. Warren C. Sanderson, Sergei Štšerbov (tlk Mehis Kasonen) püüavad selle uue poliitilise keskkonna demograafias selgusele jõuda, vaadeldes Saksamaa, Jaapani ja Ameerika Ühendriikide näidet. Kõigepealt uuritakse pensioniea muutumise mõju riiklikku pensioni saavate valimisealiste kodanike osakaalule ning ooteajale, mis jääb selle rahvastikuosa mediaanvanuse ja pensioniea vahele. Autorid näitavad, et põlvkondadevaheliselt võrdne pensioniea tõus võib vähendada riiklikku pensioni saava valimisealise rahvastiku osakaalu nii Saksamaal, Jaapanis kui ka Ameerika Ühendriikides 10–20% võrra. On olemas kaks viisi, kuidas vähendada riiklikku pensioni saavate või peatselt saama hakkavate valimisealiste kodanike osakaalu. Kõigepealt käsitletakse riikliku pensioni saamise vanusemäära tõstmist. Seejärel vaadeldakse valimisea alandamise mõju. Selleks uurivad autorid üht äärmuslikku valimisea reformi, nimelt sellist, mis võimaldab vanematel hääletada oma alaealiste laste eest.

Eesti 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse (REL 2011) ettevalmistustööd kestsid viis aastat — märksa kauem kui üle-eelmisel sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel toimunud loenduste korral. Pärast pikki diskussioone otsustati REL 2011 korraldada kombineeritud meetodil, kasutades registreid täiendava infoallikana ja viies küsitluse läbi kahes etapis: isevastamisena interneti vahendusel (e-loendus) ja küsitlusena sülearvutite abil. Rahvaloendus ei ole ammugi lihtsalt inimeste kokkulugemine rahvaarvu teadasaamiseks, vaid põhjalik uurimus, mille käigus tehakse selgeks rahvastiku paiknemine ja koostis suure hulga näitajate järgi (sugu, vanus, rahvus, kodakondsus, emakeel, haridus, seaduslik ja tegelik perekonnaseis, sotsiaalne ja tööalane seisund, amet, tegevusvaldkond, sünnikoht, põlvnemine ja rändeandmed). Oluline on ka näitajate selgitamine eluruumide ja eluhoonete kohta hindamaks rahvastiku elamistingimusi. Loendusankeedi koostamisel kehtib põhimõte, et ankeet peab olema nii pikk kui hädavajalik ja nii lühike kui võimalik. Selle kriteeriumi järgimisel tekib paratamatult vaidlusi tarbijate huvigruppide esindajate ning korraldava meeskonna vahel, mis on seda aktiivsemad, mida avatum on ühiskond ja mida paremini liigub teave. Täpselt kaks aastat enne loendust toimus prooviloendus, mille käigus testiti loenduse ankeeti, tarkvara ja korraldust ning mille tulemusena lühendati ankeeti, täiendati tarkvara ja täpsustati korraldust. Lisati ka uusi küsimusi. Üks lisatud küsimustest oli murdekeele oskus, mida sooviti teada saada kõigilt vähemalt 3-aastastelt inimestelt, kelle emakeel on eesti keel. Teine küsimuste blokk lisati leibkonna ankeedile. Pärast leibkonnaliikmete ja leibkonna ajutiste elanike loendamist esitati küsimus viimase kaheteistkümne aasta jooksul välismaale lahkunud ja sinna jäänud leibkonnaliikmete lähisugulaste kohta. Internetiloendus algas vana-aasta õhtul 2011, aga sellest ja teistestki REL 2011 eripäradest kirjutab Ene-Margit Tiit juba järgmises numbris.

Indrek Jääts vaatleb REL 2011 kui erinevate mängijate (Kagu-Eesti etnilised aktivistid, Eesti statistikud ja keeleteadlased, Eesti riik ja avalikkus) interaktsiooniareeni, millel võitlevad erinevad huvid ja püüdlused. Selgub, et keelemurdeoskuse küsimus pandi ankeeti tänu Kagu-Eesti etniliste aktivistide initsiatiivile. Lisaküsimuse esitamist piirkondlike etniliste rühmade kohta etnilised aktivistid aga ei saavutanud. Seepeale nad propageerisidki murdeküsimuse kasutamist ärajäänud küsimuse osalise aseainena, mis omakorda kahjustas kogutud andmete kvaliteeti. Seto ja võro aktivistid said loenduse tulemusena niisiis küllalt suured, kuid sisult ebamäärased arvud, mida saab oma liikumiste huvides tõlgendada ja kasutada. Võib öelda, et seto- ja võro-liikumine saavutasid loendusküsimuses osalist edu, samas kui Eesti riigi reaktsioon aktivistide initsiatiivile jäi siiski passiivseks. Jääb mulje, et parlamendi ja valitsuse tasandil ei võeta Kagu-Eesti etniliste liikumiste tõstatatud küsimusi ega nende esitatud väljakutseid eriti tõsiselt ning sellealast poliitikat pole sõnastatud. Valitsus eraldab küll raha võru, setu ja teiste murrete/keelte ja pärimuskultuuride toetuseks, ent samas ei taha neid piirkondlikke keelekujusid ametlikult keelteks tunnistada. Samuti ei soovita tunnustada setusid iseseisva etnilise rühmana. Mingeid konkreetseid juhtnööre andmata jäeti statistikud etnoregionalistide nõudmistega silmitsi. Statistikaameti otsustajad lähtusid lihtsalt oma paremast äratundmisest ning ilmutasid rahvuse- ja keeleküsimustes spontaanset konservatiivsust, mille allikaks on traditsiooniline eesti rahvuslus ning varasemate rahvaloenduste pärand. Etniliste aktivistide survele anti järele poliitiliselt vähem tundlikus murdekeele küsimuses. Üldiselt püüti aga säilitada etnilist status quo’d.

Leo Luks uurib teesi, mille kohaselt kõikehõlmav vaimne kodutus on muutumas Lääne tsivilisatsioonis normaalseisundiks. Kõigepealt spekuleeritakse inimloomuse üle. Võetakse kriitilise luubi alla üldlevinud tees, et inimese loomulik olukord on asumine kodus, kodususes. Tuuakse esile, et leidub põnevaid ja mõjukaid teooriaid subjekti olemuslikust negatiivsusest-kodutusest, muuhulgas mõistab ka varane Heidegger inimese olemasolemist (Dasein) päästmatult kodutuna. Seejärel väidetakse, et nihilism on mõiste, mis kirjeldab kõige paremini nn „ajastu vaimu“ ning kodutus omakorda nimetab tabavaimalt nihilismi käes elava inimese vaimset seisundit. Nihilismiajastu põhihoovused, mis lõhuvad kodusushorisonti, on väärtuste pihustumine, kiirus, infoplahvatus, linnastumine ja üldine ebakindlus tuleviku suhtes. Lõpuks visandatakse kaasaja filosoofiale tuginedes mõned võimalikud kodutuse ületamise või kodutuse käes elamise strateegiad: kapseldumine kahanevasse kodususse, muutuv identiteediloome kodutuses elades, totaalse kodutust ületava vaimse pöörde ettevalmistamine, probleemi hajutamine igapäevaelu naudingutesse. Milline strateegia valida, see jäetakse lugeja otsustada.

Aga Paul Demeny (1844–1878) on suisa kompleksivabalt luuletanud (tlk Ain Kaalep) oma emast nii:
Kui kauneid unesid mu meel vaid nägi,
kui armastas või ohkas vaid mu rind,
siis aina õhutas su hinge vägi;
ka oma värsi eest ma tänan sind.

Laste valimisõigusest mõeldes pakume artiklite vahel Marko Kekiševi graafikat sarjast „Värvi ise“.

Numbri lõpus, nagu ikka, ilmuvad järjejutuna (25. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).