Pärandi kaardistajad leidsid ajalugu muutva kultusekivi

Üle metsakaare paistab silma edevalt päikest peegeldav Kuremäe kloostri kuplistik. Metsa ees, rahvarohkest pühast allikast mõnisada meetrit lõunas laiub suur heinamaa, paremal servas talu. See on iidne küla, Taani hindamisraamatus 1241. aastal mainitud Kaidma.

Kesk põldu, mõnikümmend meetrit kruusateest eemal, rõhub maad inimesekõrgune rahn. Näeb välja nagu meie rändrahnud ikka: erinevatest mineraalidest kokku sulanud, paraja praoga keskel. Kuid pärandkultuuri kaardistades avastasid kaks kohalikku energilist ja ajaloohuvilist naist, et seda kivi tasub paitada.

„Arheoloogid soovitavad ikka samblasse kasvanud kivide lage siit-sealt paljaks kraapida,” ütleb Iisaku muuseumi kuraator Anne Nurgamaa ja näitab võidukalt, mis sambliku alt välja on tulnud: selged ja korrapärased, poolkerakujulised kümnesentimeetrised augud.

Loe edasi, mida Kaisma kultusekivi asjatundjatele vadjalaste sisserändest räägib.