See oli päris pikk protsess. Kõigepealt tuli Üllar Saaremäe mulle rääkima, et nad tahaksid Rakvere teatris „Venda” teha, aga kuidas ja kellega, seda ta esialgu ei öelnud. Mõte tundus mulle huvitav, nagu väljakutse, kuidas seda harukordselt tekstipõhist lugu võiks laval edasi anda. Muudkui arutasime seda asja, aga mu küsimusest, kes võiks lavastada, läks ta kogu aeg väga osavalt mööda. Siis mingil hetkel hakkas rääkima, et ma võiksin ka kogu aeg selle protsessi juures olla ja näha, kuidas lavastus sünnib. Ja siis kutsus vaatama Urmas Vadi „Hullumaja suvepäevi”, mis mulle väga meeldis. Alles siis ta reetis, et tal on plaan kutsuda teatrisse lavastama mõttevärskuse hoidmiseks aeg-ajalt inimesi, kellel vastav kogemus puudub, sest kogenud trupp oskab neile tehnilistes asjades piisavalt nõu anda. Nii et ei ole juhus, et see lavastub Rakveres. Aga mitte sellepärast, et Rakvere on „Venna” tegevuspaigaga sarnanev väikelinn, vaid sellepärast, et Rakvere teatri juhtkonnal on soov ja valmidus selliseid riske võtta. Kuna teater ja teatriprotsess on mulle alati huvi pakkunud ja kuna kolleegi tulemus oli suurepärane, siis jäingi nõusse. Seda enam, mis seal salata, huvi lavastamise vastu on mul tegelikult olnud üsna ammu.