Üsna tihti võib moodsate küberarutelude käigus kuulda, et on ainult aja küsimus, millal kübersõda puhkeb. Näiteks USA teeb kübersõjaks selgeid ettevalmistusi, neil on selleks loodud nn küberväejuhatus. Aga teie avaldate raamatu, kus väidate, et kübersõda ei tulegi, kuidas nii?

See on üsna lihtne. Euroopas, eriti Ida-Euroopas oleme ju näinud sõda väga lähedalt. Sõda on ülimalt vägivaldne, inimesed saavad surma, ehitised kahjustada. See on õudne. Kui võtate sõda ajalooliselt või ka kontseptuaalselt sõjateooria järgi, siis tuleb mõista, et sõda on vägivaldne. Samuti instrumentaalne. See tähendab, et keegi üritab muuta sõjaga kellegi teise käitumist. Kui vaatate nüüd seda küberkontekstis, siis sellist asja pole siiani kunagi juhtunud. Mitte ükski inimene pole küberrünnaku tõttu saanud viga või surma. 

Ja kui vaatate ka rünnakuid kriitilise infrastruktuuri vastu, mida võiks n-ö relvaks muuta ja mis omakorda võiks siis inimesi vigastada või surmata, siis on olnud kõigest üks edukas rünnak taoliste süsteemide vastu. Ja see oli sabotaažiakt Iraani tuumarikastusprogrammi vastu.

Loe edasi, mida arvab õppejõud Eestis kokkupandud kübersõja reeglitest ja miks NSA jälgimine on parem kui diktatuurid