Stalkeri võitja romaan sunnib kaasa mõtlema

Märuliulme viljelejana tuntud Tarlap uurib oma auhinnatud raamatus lähitulevikku, kus puhkeb tsivilisatsiooni kriis.

Ajal on üks omadus, vähemalt meie praeguse mõistuse ja oskuste mõttes - aeg voolab vääramatult edasi ja kõik, mis on olnud, jääb minevikku. Niisama kindlalt, kui seda teame, mängime mõttega, mis juhtuks siis, kui ajas saaks tagasi minna.

Eesti ulmekirjaniku Tiit Tarlapi värskeima teose „Aegade julm laul" tegevus toimub küllalt realistlikult kujutatud lähitulevikus ning raamatu sündmustes viidatakse korduvalt meie kaasajale, mis teeb selle oleviku veelgi realistlikumaks. Hea ulmeromaan ei tekitagi oma loogikaga küsimusi, olgu seal toimuv kui -tahes fantastiline. Selle nõude autor täidab.