Eestlaste kohanimesid panid varasematel aegadel kirja inimesed, kelle emakeel ei olnud eesti keel. Eesti keele vana kirjaviis kujunes suuresti saksa kirjaviisi eeskujul ja selles märgiti häälikute pikkusi teisiti, kui tänapäeval ollakse harjunud. Natuke liialdades võiks ütelda, et seal, kus tänapäeval kirjutatakse kaks tähte (kooli), kirjutati vanasti üks (koli) ja vastupidi, näiteks uue kirjaviisi „koli” kirjutati vanasti „kolli”. Seejuures uue kirjaviisi „kollid” (st kummitused) olid ka vanas kirjaviisis „kollid”, nii et see kirjapilt oli kahemõtteline.
