Kui ma oleksin suhtunud negatiivselt, poleks ma täna siin ega oleks olnud ka Nunne tänaval, kus see bareljeef paikneb. Kahtlemata sellise kaliibriga poliitikut nagu Jeltsin saab hinnata mitmeti. Ainult hosiannat talle laulda ei saa, kuid teda saab kaaluda väga suurte kaaludega. Minu jaoks oli tähtis, et ta otsustas jaanuaris 1991 tulla Eestisse, kui aeg oli väga keeruline. Verised sündmused olid juba toimunud ja oli väga suur oht, et Eestis hakkavad ka samasugused sündmused toimuma. Ta oli saavutanud tollel hetkel demokraadi kuulsuse ja tegutses õiges suunas, sest kogu Nõukogude Liidu perestroika käivitaja Mihhail Gorbatšov oli tol hetkel peaaegu löödud kaart. Jeltsin oli siis veel Venemaa Föderatsiooni ülemnõukogu esimees, presidendiks sai ta juunis 1991.

Jeltsin ju tegelikult riskis Eestisse tulles eluga, sest tolleks hetkeks oli nii Gorbatšovi kui ka Jeltsiniga rahulolematuid päris palju. Kuid ta tuli. Tema abi ju tuli ja ütles, et ta ei taha sellest kõva häälega rääkida, aga kas oleks võimalik, et Jeltsin ei lenda tagasi, vaid sõidab autoga. Neil oli informatsiooni, et see lennuk ei jõua Moskvasse. Ja saigi niimoodi korraldatud.