Kuid nüüd ei ole enam aega jääda vahtima tagasivaatepeeglisse, tuleb vaadata edasi ja tulevik omaks võtta. Rahvuslik kunst ja kultuur on kängus, sest eesti ja vene kunstnike integratsioon on puudulik. Kui Eesti riik loodab kultuuri alal kasvada, on just integratsioonil võtmetähtsus.

Hiljuti oli mul võimalik näha ühe vene päritolu, kuid Eestis elava ja töötava maalikunstniku teoseid.

Ta võttis minuga otse ühendust, et oma töid näidata, ja ma käisin tema pisikeses Tallinna korteris. Kas mind huvitas, et ta inglise keel oli väga halb või et ta ei suutnud rääkida ka paremat eesti keelt? Ei. Tema lõuendid olid oma värvivaliku ja asjatundlike pintslikeerutustega meeliülendavad ja elavad. „Kus sa end peitnud oled?” nõudsin temalt.

Selgus, et ta on end peitnud siinsamas Eestis, oma päritolu tõttu ühiskonnale nähtamatuna.

Nii kunstnike kui ka kodanikena seisame silmitsi asjaoluga, et paiguti on kultuuri ja identiteedi mõiste Eestis liiga kitsas. Peame avastama teisi ja üksteiselt õppima.

Samamoodi nagu me ei saa eitada Venemaa hiiglaslikku kunstipärandit, peame arendama poliitikat, mis ametlikult toetab ja julgustab Eesti kunstialast multikultuursust. Kui me sellega ei tegele, on see Eestile suur kaotus, samal ajal kui võitjaid sellises möödalaskmises ei olegi.

Eesti ja vene kunstiringkondade lahusolek peab lõppema, see on nuhtluseks mõlemale leerile, on provintslik ja tagurlik, isetekitatud haav.

Me ei räägi ainult kultuurilisest kaotusest. Kunst on mitmekesine ja jätkusuutlik võimalus töökohti luua ja tulu tekitada. Nähes, kuidas töötuse määr püsib suur, peame ühendama oma jõu ja nõu, selle asemel et toita meile kõigile kahjulikku eraldatust ja viha.

Kunst ei saa tekkida vaakumist, see tekib hoopis rikkast ja avatud keskkonnast. Keegi ei saa kunstniku perekonnanime, nahavärvi või religioosset kuuluvust vaadates otsustada, mis on hea ja mis halb.

Sellepärast peame ühendama kõik, hoolimata nende soost, seksuaalsusest või etnilisest kuuluvusest.

Eestis elavad kunstnikud, ühinege! Talendid, tulge välja!


Autorist

Mary Jordan Kross (44) on aktivist, kunstnik ja dokumentalist, kes on võitnud oma tööde eest mitmeid auhindu.

Ta on osalenud paljudes inimõiguste eest võitlevates projektides.

Tema abikaasa on Eerik Niiles Kross, nad elavad püsivalt Eestis, Kõue mõisas.