1940. aastal viis ema mind Estoniasse vaatama ballette „Luikede järv” ja „Punane moon”. Amor suunas oma noole otse minu balletti jumaldavasse südamesse, mind raskelt haavates. Ema rääkis, et olin tervet „Luikede järve” etendust, kael pikalt õieli sirutatud, pilku lavalt pööramata liikumatult vaadanud. Kui etendus lõppes ja publik saalist lahkuma hakkas, olevat mina nurunud, et ema läheks ja paluks neil tädidel ja onudel veel korra algusest peale tantsida.

Loe pikemalt, kuidas algas Ülle Ulla baleriinikarjäär ja miks paljud temaga koos alustanud tantsijad terveks eluks Estoniaga seotuks jäid.