Tark oleks vastata, et ei kommenteeri… Aga ma tahan kommenteerida. Ajalooliselt saab asju hinnata ilmselt hiljem ja laiemalt, kui käesoleval hetkel asjad tunduvad. Oleneb ka, kuidas ja kelle positsioonilt vaadata. Alati ei lange kokku parim inimene ja parim moment ajaloos. Poliitikas, ja üldse vahetuvate positsioonidega ametites on vahel nii, et üks teeb tööd, teine võtab auhinna vastu ja kolmas saab puhata teiste loorberitel, või vastupidi. Sellepärast peab Eesti töötama kogu aeg, järjepidevalt, nagu üks meeskond, kus on küll erinevad liikmed, aga suur ühine eesmärk, mis on kõigile üheselt selge. Tööd suure eesmärgi nimel ei tohi segamini ajada kaheldava faktiga, et “elame ju vaid korra”.

Selles mõttes on mul ametnikuelust ikka rõhuv enamus häid kogemusi. Minuaegsed ministrid, näiteks Ilves, Kallas ja Ojuland olid kõik head ministrid. Mul tööalaseid kokkupuuteid oli kõige rohkem ehk minister Ilvesega, kes oli vaieldamatult tugev minister, tark ja värvikas isiksus. Ma räägin siiralt, mul pole mingit põhjust talle pugeda.

Kui palju on raamatus tõtt ja kui palju bluffi?

Lahe muidugi oleks, kui saaksin öelda, et kõik on 100 protsenti tõsi... Aga tegelikult, nagu isegi lugedes nägite, olen kõvasti fabuleerinud ja lasin fantaasial vabalt lennata. Tegu ei ole dokumendiga.

On teie raamat omamoodi kättemaks inimestele, kes olid ja on teile antipaatsed?

Ei ole. Selle raamatu eesmärk on puhas meelelahutus. Kättemaks on enda karma rikkumine, ja ma ei tegele sellega. Ma ei oota, et jõgi vaenlasi mu eest läbi loksutaks, või midagi sarnast. Liigun ise edasi ja loodan, et ka teised elust rõõmu tunnevad, küll mitte teiste arvel. Enamus raamatu tegelasi on mulle sümpaatsed, ja see peaks olema selge raamatu lugemisel. Samuti loodan, et lugedes tuleb selgelt välja, et peategelased on pigem idealistid, kelle eesmärgiks on, et "kõik maailma rahvad tantsiksid koos".

Miks sattusid välisministeeriumisse tööle nii väiklased ja haiglaselt ambitsioonikad inimesed?

Ma nii ei väljenduks. Inimesed on inimesed, kõigil on ambitsioonid. Ministeeriumi inimesed on pea eranditult intelligentsed, haritud ja huvitavad isiksused. Aga elu on näidanud, et igas suuremas seltskonnas satub vahel sekka veidrikke. Neid tegelasi saab siis huumoriga vaadelda. See raamat on mõeldud ajaviitekirjandusena. Olen püüdnud edasi anda nostalgiat möödunud aegade järele ja uhkustunnet Eesti üle, ja seda kõike mitte liiga suure paatose ja tõsidusega. Lugeja rõõmuks on just kirevamaid tüüpe kujutatud. Elu peab kirju olema, nagu pidu.

Kas lootus saada diplomaadiks muutis inimesed ebainimlikuks ja sellepärast oldi ka valmis trotsima madalat palka?

Palgaga oli vanasti nii, et “peamajas” ehk Tallinnas olles oli see minu aegadel suhteliselt väike. Välislähetusse saatkonda minnes oli palk palju suurem ja selle aja sai ikka veidi lahedamalt elada. Väike palk ei muuda kedagi ebainimlikuks, seda teeb ikka kehv lastetuba ja ebaintelligentsus, emotsionaalne seejuures.

Mis teeb ebainimesest inimese? Eks raskel ajal ja karmis olelusvõitluses löövad puudused kergelt välja, kui kultuurikiht õhukene on. Samas, välisteenistusse tulevad väga kõrgelt kvalifitseeritud inimesed, kes oleksid head palka väärt, kuid nad ei tule diplomaatiasse ju raha pärast. Mõni üksik ehk satub sekka, kes on tulnud selleks, et talle autouksi avataks, aga need sõelub elu varsti välja.

Kui palju jäi teil nn tõde veel kirja panemata?

Raamatu eesmärk ei ole “tõe” paljastamine. Pigem on tegu farsi piiril kulgeva meelelahutusliku teosega. Ma jätaks tõeotsingud teistele, tõsistele inimestele.

Kuidas asetate näiteks minister Ilvese ja kantsler Tarandi ministeeriumi töötajaskonna skaalal asjalik-mugav-ükskõikne?

Ilvese ja Indrek Tarandi aeg oli asjalik ja inspireeriv, kindlasti mitte ükskõikne ja mitte mugav. Inimlikus plaanis oli lahe, et nad olid heas mõttes metsik tandem. Nende ajal sai palju pulli ja igav ei olnud iialgi. Ajad olid pingelised ja tormised. Pisikesest Eestist sai iga päevaga sel ajal maailmas aina tuntum riik. Kõik selleks, et Eesti saavutaks positsiooni, kus me täna asume, ehk siis maailmakaardil igaveseks olemas! Mina usun nii.

Ilves ja Tarand on mõlemad haruldase huumorimeelega inimesed. Nad on tänaseks veidi ettevaatlikumaks muutunud, aga nad on vaieldamatud arvamusliidrid. Nad mõlemad on muide minu täielikud lemmikmehed. Aga ärge minust valesti aru saage, nad on inimeste ja eeskujudena lemmikud. Lauaülemana imetlesin alati nende säravat vaimu ja mahlakat tooni. Oleks muidugi tahtnud rohkem nende seltskonnas viibida, aga nad olid nii populaarsed, et ma lihtsalt ei jõudnud järjekorras seista.

Te küll kirjeldate raamatus irooniliselt inimesi ja tegevusi, ometi on Eesti välispoliitilised ambitsioonid kõik teostunud. Kuidas küll?

Iroonia ei ole õige sõna. Jällegi, mu eesmärgiks ei ole hinnata Eesti välispoliitikat, mis on kahtlemata suur edulugu. Soov ei olnud kirjutada nagu Henry Kissinger. Pigem näitan ma pildikesi läbi väikeste ametnike, seejuures naisametnike silmade. Me oleme harjunud poliitikat nägema läbi meeste macho prisma, aga minu katse on uus, inimlik ja naiselik pilk. Nagu ütles Kristiina Ojuland – ka diplomaadid on eelkõige inimesed.

Kuidas on teie ekskolleegid raamatule reageerinud?

Tagasiside on valdavalt olnud väga positiivne. Algul ehmatasid paljusid Delfis ilmunud katkendid, nagu oleks tegu mingi suure paugu ja “paljastusraamatuga”. Tegelikult saab lugeda ikka ka lasteaiamälestusi, mis on mulle sama lähedased kui hilisemad mängud. Eesmärk oli meelelahutust pakkuda.

Rääkige üks mõjus lugu veel lõpetuseks välisministeeriumi hingeelust, aga tehke seda õigete nimedega?

Selles intervjuus ei hakka ma uusi lugusid jutustama, ehk tulevikus mõnes teises formaadis. Selgitan siin ka, et iga väljamõeldud nime taga ei pruugi peituda reaalne inimene, tegemist ei ole dokumendiga, vaid ikka fantaasiaga. Ma saan aru, et võtsin ette raske ja üldiselt meeste valdkonda kuuluva žanri. Aga võtke see raamat vastu sellisena, nagu ta on.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid