Ede Schank Tamkivi: pildid koopaseinalt telefoniekraanile
“Me tahame muuta inimeste arusaama pildilisest suhtlemisest!” põrutab Austin Shoemaker, fotojagamisteenuse Cooliris üks asutaja ja tehnoloogiajuht silmade põledes. Kahe tunniga jään uskuma, et varsti suhtlevad kõik inimesed üksteisele telefonidest või tahvelarvutitest pilte saates ja neid kommenteerides.
Austin näeb välja täpselt nagu üks läbilöögivõimeline start-up-ettevõtja USA lääneranniku tehnoloogiamekas Silicon Valley’s olema peab: pikk ja sportlik, ülientusiastlik ja kiire jutuga. Kuigi kõrvaltvaatajale võib ta tunduda parajalt hull, on ta täis sütitavat usku enda ettevõtmise edukusse. Ja kuna ta seda ise nii siiralt usub, ei jää ilmselt oodatud edu ka tulemata.
Kes Silicon Valley’s ei tahaks maailma muuta!? Eesmärk on kõigil sama: teha midagi veel ägedamat kui Apple, Google, Facebook või Twitter.
Peamiselt Androidi operatsioonisüsteemile loodud Cooliris tuli möödunud suvel välja ka iPhone’il töötava pildijagamisrakendusega, mis võimaldab hoida kõiki oma sotsiaalmeediasaitides talletatud digifotosid ühes, visuaalselt meeldivalt lahendatud keskkonnas. Nüüd nikerdavad nad mitmeid põnevaid lahendusi lubava uusversiooni kallal. Töö edusse ei usu mitte ainult arendajad ise: juba 2009. aastal süstisid tuntud investorid eesotsas Saksa telekomigigandi T-Mobile’i allüksuse T-Ventures’i ja Kleiner Perkinsi riskikapitalistidega ettevõttesse 18,5 miljonit dollarit.
Kus häda näed laita ...
Ma polnud sattunud Palo Alto ühes vähestest kõrghoonetest asuvasse Cooliris’e kontorisse niisama. Pigem oli juhus veeretanud minu teele takistuse varasemast juhutisest hobist ootamatult vaat et sotsiaalseks kohustuseks kasvanud fotograafiaülesande näol: kus salvestada ja kuidas jagada sadu ja tuhandeid pilte, mida ma Stanfordi ärikooli seltskondlikel üritustel ja igas Ameerika ülikoolis kohustusliku aastaraamatu tarvis klõpsisin. Facebook ei ole oma info(üle)külluses teadagi just parim pildipank, Instagram ei pretendeerigi pildi parimas kvaliteedis esitamisele, Flickr oli veel vanas ja oh kui kulunud kuues. Mu varasem põhiline töövahend Picasa oli just alla neelatud Google+ poolt, mis ei teinud piltide üleslaadimist ja sõpradega jagamist teps mitte lihtsamaks.
Ilmselt kurtsin oma muret õigel ajal õiges kohas, sest üks tuttava tuttav kutsus mind külla oma start-up’i. Cooliris vajas omakorda kasutajate tagasisidet, kuidas uue versiooni puhul paremini klientide vajadusi tabada või pigem neile öelda, mida nad peaks tahtma. Teab ju iga tehnoloogiahuviline guruks peetava Steve Jobsi sõnu, et uue majanduse ettevõte ei peaks ootama, et tarbija talle ütleks, mida ta vajab. Ettevõte peab olema oma kliendist sammu ees. Edukas on see firma, mis suudab vajadusi ja kasutusharjumuste muutust oraakellikult ette kuulutada.
Instagram-moment koopaseinal
Kõikvõimalikud pildilise hetkeemotsiooni jäädvustajad ja nende jagamise app’id pole ju iseenesest midagi revolutsiooniliselt uut. Inimene on ikka tahtnud teiste omasugustega muljeid vahetada, sündmusi kirjeldada ja tulevaste põlvede jaoks dokumenteerida. Üks pilt räägib teatavasti rohkem kui tuhat sõna (tõsi küll, siin võiks vaielda, sest suurema osa Instagramis vohava sisu kirjeldamisel piisaks paarist nimi- ja omadussõnast).
Juba “tormi ja tungi” ja muidu üliromantilise ilmavaate poolest tuntud Johann Wolfgang von Goethe nentis kord (juhtumisi üliratsionaalselt), et inimsugu liigub edasi, kuid inimene ise püsib muutumatuna. Miski ei tõesta seda väidet paremini kui piltide kasutamine kommunikatsioonivahendina.
Olgugi alles tuld ja algelisi tööriistu kasutama õppinud, tahtsid ja oskasid juba muistsed inimesed oma igapäevast elu jäädvustada. Seda kinnitavad Altamira, Lascaux’ ja mitmete teiste Euroopa koobaste sisemustest leitud kaljujoonised, mida dateeritakse arheoloogide terminoloogias noorema paleoliitikumi perioodi ehk rahvakeeli lihtsalt viimasesse jääaega, mis lõppes alles 10 000 aastat tagasi.
Taanduvate liustike vahel täitis koopainimeste päevi peamiselt mure saakloomade tabamise pärast: hiiglaslike mammutite, piisonite, muskusveiste tabamise edukusest sõltus ei rohkem või vähem kui küttide elu. Kuna ulukid ja jaht ise olid algeliste küttide elu mõte, siis maaliti neid samadest lojustest saadud rasva ja värvaine möksiga võimalikult elutruult ka koopaseinale, kus need on tänu muutumatule temperatuurile (ja sageli päästvale varingule) püsinud puutumatuna kümneid tuhandeid aastaid. Vaevalt et tollased kunstnikud mõtlesid loodava jäävusele ja hiljem tekkivale ajaloolisele väärtusele: neid huvitas pigem oma kaasaegsetega muljete vahetamine ja jahiõnne ennustamine. Alles hiljem ristiti maalitud lagedega Altamira koobas “eelajalooliseks Sixtuse kabeliks”.
Kirjutamine kui eliidi hobi
Veel tuhandeid aastaid enne päris-Sixtuse kabeli ehitamist õppisid inimesed omavahel suhtlema ka muul viisil kui piltide vahendusel. Tasapisi kujunes välja struktureeritud keel ja oskus seda kirja panna. Kuigi kiri oli mitmel pool maailmas veel suhteliselt hiljuti üsna pildiline – näiteks maiadel Mesoameerikas ning ka Aasia rahvaste hieroglüüfid kujutavad tänagi seda märki, mida nad kokkuleppeliselt kannavad –, vähenes piltide tähtsus leppemärgilise kirja tekkides oluliselt. Kiri oleks justnagu objektiivsem ja emotsioonivabam viis fakte üles märkida.
Kirjutamisoskus oli pikka aega siiski väheste väljavalitute elitaarne võime. Vana-Kreekas valitses kirjade järgi küll demokraatia, aga kuna suur osa inimesi lugeda ei mõistnud, jäi kirjasõna levitamine siiski väikese eliidi erahobiks. Isegi ülikutest vabad mehed suhtlesid omavahel peamiselt kõnekoosolekute vormis. Bergeni ülikooli digitaalkultuuri professor Jill Walker Rettberg kõrvutab oma raamatus “Blogging” Kreeka avalikke kõnefoorumeid blogimistrendiga 20. sajandi lõpul ja uue aastatuhande alguses. Blogimine tekitas tema hinnangul infovahetuses samasuguse revolutsiooni nagu avalik sõnasõda ammu enne trükikunsti leiutamist: “Ühelt mitmele suunatud massimeedia poolt domineeritud kultuuri asemel saab normiks paljudelt paljudele suunatud kommunikatsioon,” kuulutas Rettberg 2008. aastal ilmunud teoses.
Parem poolik pilt kui terve blogi
Blogimine võis kümme aastat tagasi olla uus meedia, kuid nüüd on pildikesksed sotsiaalmeediakanalid blogimise alla neelanud. Pikkade arvamustekstide vihtumine regulaarseteks blogipostitusteks on “niivõrd üheksakümnendad”, et vaid vähesed oma aega kõrgelt hindavad inimesed jaksavad sellega tegeleda. Kõik vajalik – ja väga sageli ka ebavajalik – saab suuremale auditooriumile öeldud 140-tähemärgilises Twitteri-säutsatuses või Facebookis. Kuid, mis seal salata, ka need massiteabevahendid on hakanud ilmutama kerge kulumise ja tüdimuse märke. Info üleküllusest frustreeritud Facebooki kasutajad üritavad sooritada sotsiaalmeediasuitsiidi, taas on cool mitte olla pidevalt online’is.
Ring on täis ja aeg tagasi pöörduda vana hea koopaseintelt tuttava pildimaailma juurde. Tehnoloogia on vahepeal arenenud, kuid inimene tahab ikka võimalikult elutruult jäädvustada oma elu tähtsamaid tegemisi. Asjata ei maksnud Facebook liiga jõuliselt nende turgu lõiganud fotojagamise mobiilirakenduse eest terve “instagrami” ehk tehnoloogiamaailmas kiirelt uueks märgiks saanud miljardi.
Punnisin küll pikalt vastu, kuid ka minust sai lõpuks Instagrami kasutaja. Vastuvoolu ujuva aeglase kalana olin ikka üritanud ajapuuduse kiuste aeg-ajalt kirjutada pikemaid blogipostitusi, kuid tagasiside lugejatelt oli pehmelt öeldes leige. Ka tekstilised lühikokkuvõtted minu tegemistest/saavutustest kaugel maal ei teeninud teab mis tähelepanu, küll aga tiksus iga Facebooki laaditud pildi juurde kohe kümneid või sadu like’e. Nüüd saan oma suhtlemis- ja tunnustusvajaduse maandatud, laadides olmepildikesi Instagrami, kus sõpruskond seni veel kontrolli all. Ehk sunnib vahepeal juba App Store’is kümne populaarsema app’i hulka ja hiiglaslikule Hiina ja Venemaa turule jõudnud Cooliris’e uus versioon mindki lõpuks endale soetama tahvelarvuti?!
Lugu ilmus kommunikatsiooniajakirja Kaja viimases numbris. Vaata ka http://kaja.aripaev.ee/
Kaja hoiab kursis kommunikatsiooniuudistega nii Eestist kui välismaalt. Igas ajakirjanumbris on fookusteema, mis avab põhjalikumalt mõnd kommunikatsioonivaldkonna tahku.
Ajakiri on suunatud kommunikatsioonivaldkonnas tegutsevatele spetsialistidele ning kõigile, kellele suhtekorraldus huvi pakub.
