Eelnevat edasi arendades ilmus 1986. aastal artikkel (tlk Silvi Salupere), milles Lotman eristab semiootilises aspektis kultuuri välist mälu, mis tähendab inimkonna varasema kogemuse mäletamist, ja sisemist mälu, mis tähendab kultuuri varasemate seisundite mäletamist, ning sõnastab teesi: mida keerulisem on keel, mida rohkem on ta kohanenud komplekssema informatsiooni edasiandmiseks ja väljatöötamiseks, seda suurema sügavusega peab olema tema mälu. Süvamälu kindlustavad keeleelemendid on esiteks altid muutustele ning teiseks on nad võimelised säilima süsteemis nii oma invariantsuses kui ka variatiivsuses. Kõige lihtsamaks näiteks on nn igavesed kultuurikujundid (nt doktor Faustus), aga sisuliselt toimivad samade seaduspärasuste järgi igasugused tähenduselemendid alates loomulike keelte leksikast kuni kõige keerulisemate kunstitekstideni. Funktsiooni, tänu millele tähenduslik element võib mängida mnemoonilist rolli, on määratletud kui sümbolilist, ning sümboliteks nimetab Lotman kõiki märke, mis on võimelised endas koondama, säilitama ja rekonstrueerima mälestust eelnevatest kontekstidest. Sellist rolli võib tegelikult mängida iga tekst, sealhulgas ka veel elava inimese nimi (nt Goethe 1810.–1820. aastate Euroopa kultuuris). Võib eristada lihtsaid ja keerulisi sümboleid. Esimestel (nt värv, heli, geomeetriline kujund) on palju suurem kultuurimälu mahtuvus kui keerulistel, milleks on komplekssed kultuslikud ja kultuurilised sümbolid. Siinkohal rõhutab Lotman taas, et sümboli tähendus ei ole midagi püsivat ja kultuurimälu ei tule endale ette kujutada kui mingit ladu, kuhu on paigutatud olemuselt muutumatud ja alati samatähenduslikud teated. Mälu ei ole informatsiooni hoidla, vaid selle regenereerimismehhanism. Kultuuri varasemad seisundid heidavad tulevikku pidevalt oma kilde: tekste, fragmente, üksikuid nimesid ja mälestusmärke. Igaühel neist elementidest on oma mälumaht, kõik kontekstid, millesse ta lülitub, aktualiseerivad teatud süvatasandeid.

Kollektiivse mälu uuringud on viimasel kümnendil läbi teinud olulise teisenemise, mida võiks kuluma kippuva kujundiga nimetada „kultuuriliseks pöördeks”. Kõige suuremad teened mälu-uuringute kultuurilises pöördes on kahtlemata Aleida ja Jan Assmannil (vt Jan Assmann. Kollektiivne mälu ja kultuuriline identiteet. — Akadeemia, 2012, nr 10), kes kinnitavad oma teostes otsesõnu, et nad lähtuvad Juri Lotmani ja teiste Tartu-Moskva semiootikakoolkonna uurijate töödest. Paraku on need viited hilisematel uurijatel kahe silma vahele jäänud. Ometi võib Lotmanit pidada esimeseks, kes töötas välja selge teoreetilise käsitluse kultuurimälust ja tõstis mälu kultuuriteooria keskseks kategooriaks. Marek Tamme kirjutise peamine eesmärk ongi lühidalt selgitada Juri Lotmani panust mälu-uuringute „kultuurilisse pöördesse” avant la lettre, lootes seeläbi osutada ühtlasi tema teooria seni vaid osalt kasutatud potentsiaalile kultuurimälu-uuringute edendamisel. Lotmani käsitus kultuurist sündis 1960. aastatel mõjuka küberneetika ja informatsiooniteaduse mõju all, mistõttu ta mõistabki kultuuri ennekõike suure ja keerulise teabetöötlussüsteemina. Käsitades kultuuri kommunikatsioonisüsteemina, lisab Lotman sellele aga ühe olulise mõõtme — autokommunikatsioonivõime, mis jaguneb kaheks põhisfääriks: esiteks mnemoonilist tüüpi autokommunikatsioon, mille sisuks on endale selle teatamine, mis oli juba teada; teiseks „avastuse” või „inspiratsiooni” tüüpi autokommunikatsioon, kus „minu poolt sisestatud informatsioon korreleerub eelnenud informatsiooniga, mis on fikseerunud mu mälus, korrastab selle ja tulemusena saadakse väljundina märkimisväärne informatsioonihulga kasv”. Kultuur moodustab omamoodi hiiglasliku tekstiloome mehhanismi, mis pidevalt transleerib kultuuriväliseid (s.o kultuuri vaatenurgast mittekultuurilisi) teateid kultuuritekstideks, andes sel moel ühtlasi oma panuse kultuurimälu kujunemisse. Lotmani holistlik kultuuriteooria päädis 1980. aastate alul üldise mudeliga inimühiskonda ümbritsevast semiootilisest kontiinumist, mida ta nimetas semiosfääriks (vt Juri Lotman. Semiosfäärist. — Akadeemia, 1992, nr 10; http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=101280).

Kuid Karmo Taltsi väljamõeldud dialoogis saab kuulus Juri (Lotman) veel kuulsama Friedrichi (Nietzsche) käest harida: märkide tinglikkuse ja keelekorralduse puhul üldisemalt on tegu hoopis keeleteadlaste võimutahte täideviimisega. Ühes teises väitluses õpetab Aristoteles jällegi Isaac Einsteini teadvusest aru saama. Aristoteles selgitab, et tema filosoofias on vorm madalama taseme aine vorm, samas võib madalama taseme aine ise olla veel madalama taseme aine vorm. Seega ei pruugi teadvus olla lihtne tervik — kui tajud ise on kõrgema taseme vormide aine, siis on tajud mõtete aine, s.t tajudest saadakse mõtted. Mõtlemise eesmärk aga on eneseteadvus. Aga kõigest sellest olulisem on tahe, mis on suunatud eneseteadvuse arendamisele. Kolmandas vestluses püüab Immanuel (Kant) veenda Thomast (Aquinost), et usu paljudesse paganlikesse jumalatesse, täpselt samuti nagu ka ainujumalasse tingib inimhinge kalduvus uskuda. Asjale tuleb vaadata nii, et jumalakogemus on uskumise vorm. Eitada on võimalik vaid konkreetsete jumalate olemasolu. Ja juudid keelasid usu kõigisse jumalatesse peale ühe. Kui nad püüdsid tühjendada oma usulist kogemust, jäi alles seesama uskumise vorm. Ühesõnaga: see, mida juudid pidasid jumalaks, oli tegelikult uskumise vorm.

Eestis on hariduse probleemid olnud fookuses möödunud sajandi 90. aastatest alates. Tõstatatud on mitmeid praktilisi küsimusi, teostatud reforme jms. Kas need reformid on legitiimsed? Ene Grauberg võtab endale selle küsimuse arutamisel pigem filosoofi kui eksperdi rolli. Kui ekspert teab, siis filosoof kahtleb ja küsib. Esiteks: kas kõrgharidus on kriisis? Majanduslikule edule ja efektiivsusele suunatud demokratiseeruvas ühiskonnas on kõrgharidusest tänapäeval saanud universaalne püüd. See on tinginud nn templi- ehk eliidiülikooli asendumise massiülikooliga. Kiiresti muutuvas ja globaliseeruvas ühiskonnas vajab ka Eesti uut perspektiivi, mis sõltuks meie kaugematest eesmärkidest. Teiseks: kes teab ja kes ütleb, mis on tõde? Üha enam utilitaarseks ja rakenduslikuks muutudes on tänapäeva ülikoolid kaotamas oma traditsioonilist funktsiooni tõe tunnetaja ja kandjana, samuti rahvusliku eliidi kasvatajana-kujundajana. Selles kontekstis kerkivad teravalt üles võimu legitimeerimise küsimused. Mida on selleks vaja, et legaalselt valitud võim oleks legitiimne? See küsimus puudutab ka hariduse, sh kõrghariduse legitimeerimise küsimusi. Kolmandaks: kui ülikool on tänapäeval kaotamas oma igipõlist funktsiooni tõe ja teadmise kandjana, siis kuidas on see mõjutanud ülikoolihariduse ratsionaalseid aluseid? Kritiseerides ühelt poolt tänapäeva ülikooliharidust selle ülepaisutatud suunatuse tõttu tööturule, on autor teisalt nõus, et ülikool kui sotsiaalse süsteemi üks oluline osa ei saa tänapäeval kanda ja hoida akadeemilise vabaduse ideaale ja institutsionaalset autonoomiat nagu vanadel headel aegadel, sest ülikool on paratamatult kaasatud suurtesse sotsiaalsetesse protsessidesse. Neljandaks: miks on kõrghariduse legitimeerimise küsimused Eestis kõrvale jäänud?

Lääne ühiskonnas on nende küsimuste üle diskuteeritud juba möödunud sajandi 60. aastatest alates, mil kujunes suur opositsioon modernistliku kultuuri ja hariduse suhtes. J.-F. Lyotard räägib näiteks legitimeerimise kriisist postmodernses kultuuris, mis on seotud suurte lugude kadumisega tänapäeva globaliseeruvas ja fragmenteeruvas ühiskonnas. See on põhiliselt seotud ühiskonna kiire tehnoloogilise arenguga, mil eesmärgist olulisemaks on muutunud selle saavutamise vahendid. Viiendaks, vaatamata suurte lugude kadumisele ei pääse me oma tuleviku kavandamisel ikkagi küsimisest: mis on Eesti idee? See tähendab küsimust, millised me tahaksime olla tänapäeva globaliseeruvas maailmas. Kas meil on valikuid? Millised need on? Kuidas need valikud on seotud kõrgharidusega ja haridusega üldse? Kes teab ja kes ütleb seda?

Uusaegne teadus sai alguse loodusfilosoofiast — või „eksperimentaalsest filosoofiast”, nagu seda vahetevahel on nimetatud. See tõi kokku füüsika, keemia ja teised loodusteaduse harud, nagu me seda tänapäeval tunneme, erinevate filosoofiaharudega. Kuid juba 18. ja 19. sajandil jagunes loodusfilosoofia ühelt poolt empiiriliseks teaduseks ja teiselt poolt filosoofiaks. Nicholas Maxwelli (tlk Katrin Velbaum) arvates vastutavad loodusfilosoofia surma eest võtmetegurit: laialdast heakskiitu leidnud standardne empirism — arvamus, et teadus põhineb eranditult tõenditel — ja filosoofide läbikukkumine nende filosoofiliste probleemide lahendamisel, mis kaasnesid teaduspõhise vaatega universumile. Autor näitab, et mõlemad tegurid tulenevad küllaltki fundamentaalsetest intellektuaalsetest puudustest, ning esitab uue käsituse teadusest — eesmärgile orienteeritud empirismi, mis tähendab, et luuakse teaduse suhteliselt probleemitute eesmärkide ja meetodite raamistik, mille sees on võimalik palju problemaatilisemaid eesmärke ja meetodeid parandada. (Füüsika peamine eesmärk on eesmärgile orienteeritud empirismi järgi tõe avastamine, mida kahtlasel kombel eeldatakse olevat füüsikaliselt mõistetav.) Vastavalt eesmärgile orienteeritud empirismile leidub midagi positiivse tagasiside sarnast teadmiste parandamise ning eesmärkide ja meetodite parandamise vahel — kõne all on teadmised sellest, kuidas parandada teadmisi. Füüsika kohandab oma meetodeid vastavalt sellele, mida ta universumi kohta avastab. Niisuguse suunamuutus võimaldab taasluua loodusfilosoofia — teaduse ja filosoofia sünteesi. Eelkõige peab muutuma filosoofia, et see võtaks käsile oma õige ülesande — lahendada meist endist arusaamise probleeme, mis on esile toodud selle kaudu, mida teadus räägib meile universumist ja meist endist. Kokkuvõttes võime hakata nägema, kuidas saada aru inimmaailmast, mis on täis kogemuslikke tunnuseid, teadvust, vaba tahet, tähendust ja väärtust, isegi kui need sisalduvad sellises füüsikalises universumis, nagu tänapäeva teadus seda mõistab. Maxwelli mõttesuundadest annab põgusa ülavaate Rein Vihalemm.

Ants Anderson võtab käsile psühhopaatia mõiste, mis on niisama vana kui kliiniline psühhiaatria, kuid ometi sigineb sellega seoses tänapäevalgi mitmesugust ebaselgust ja probleeme. Tuntud psühhiaatrid, ameeriklane Benjamin Rush ja prantslased Philippe Pinel ning Étienne Esquirol juhtisid valgustusajastu lõpus tähelepanu teatud käitumishäiretele, mis sai inglaselt James C. Prichardilt nimetuse moral insanity — „moraalne hullus”, „kombehullus”. Silmas peeti ebamoraalset ja kuritegelikku käitumist teatud kergemakujulise vaimuhaiguse juures, kuid mõiste oli üsna ebatäpne. Mõiste moral insanity arengus tekkis teatud segadus sellest, et 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses panid sakslased Julius L. A. Koch ja Theodor Ziehen aluse osalt samataolisele, kuid laiemale mõistele „psühhopaatilised alaväärsusseisundid” (psychopathische Minderwertigkeiten), mis hõlmas väga mitmesuguseid psüühikahäireid täie tervise ja vaimuhaiguse vahemikus. Kuni 1950. aastateni oli selle mõiste peamiseks edasiarendajaks Kurt Schneider. 1920. aastatel hakati ka Ameerika Ühendriikides kasutama psühhopaatia terminit, aga ikka moral insanity või täpsemini parandamatult halva käitumise tähenduses. Alates 20. sajandi keskpaigast on tänu eriti ameeriklasele Hervey M. Cleckleyle välja kujunenud enamvähem kindlakujuline anglosaksi ebamoraalse psühhopaatia (psychopathy) mõiste, mis selgesti erineb saksa mitmenäolisest psühhopaatilise isiksusehäire terminist. Ka Nõukogude Liidus käibis saksa psühhopaatia koondmõiste koos oma erisuguse isiksusehäirete loeteluga. Euroopas algas ameerika psühhopaatiamõiste võidukäik saksa psühhopaatiamõiste asemel juba 1950. aastatel, aga Eestisse tuli ameerika psühhopaatiamõiste düssotsiaalse isiksusehäire nime all koos uue klassifikaatoriga alles 1993. aastal. Enamik uurijatest kasutab juba aastakümneid terminit „psühhopaatia” või „psühhopaatiline isiksusehäire”. Kahju, et ametlikud psühhiaatrilised klassifikatsioonid seda etableerunud terminit jätkuvalt eiravad, kasutades selle asemel antisotsiaalse või düssotsiaalse isiksusehäire mõisteid, nendib Anderson.

Gustav Knorringi meenutused keiserlikust Venemaast ja Eestist jätkuvad 1915. aastas, mil tema sõjaväelasekarjäär edenes ohvitserikursustel Tema Majesteedi Paažikorpuses Peterburis ja selsamal 1915. aastal tegi noormees ka Õigusteaduste Kooli lõpueksamid. 1. juunil 1915. aastal ülendati Knorring koos teistega ratsakaardiväepolgu lipnikuks ning suunati teenistusse reserveskadroni, mille ta viis Daugava ülemjooksul asuvatele varupositsioonidele. Knorring tegi kaasa sõja kuni 1917. aasta oktoobrirevolutsioonini, saades viimaks leitnandi auastme. 1918. aasta veebruaris kuulus parun Knorring veidi enne sakslaste tulekut bolševike poolt Krasnojarskisse saadetud 362 baltisaksa härrasmehe hulka (enamik neist (298) kuulus immatrikuleeritud aadli sekka), kes võisid aprillis tagasi pöörduda — Nõukogude valitsus oli Bresti rahulepingu VI punktis kohustunud nad vabastama. Saksa okupatsiooni ajal tegutses ta Eestimaal kohtunikuna, pärast Saksa vägede lahkumist astus 1918. aasta novembri lõpul moodustatud Balti pataljoni, mille koosseisu kuulus kuni Punaarmee-vastase võitluse lõpuni aastavahetusel 1919/1920.

Arvustuste rubriigis vaatleb Laura Kiiroja Aleksei Turovski raamatut Loomult loom kui biosemiootilist teost. Oktoobrinumbri illustratsioonid on graafiliselt disainerilt Martin Eelmalt.

Numbri lõpus nagu ikka ilmuvad järjejutuna (29. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee.